Soome Ülikooli teadustöö koerte piimanäärmekasvajate määramiseks enne operatsiooni

http://wisenose.fi/akateeminen-tutkimus/koirien-nisakasvaintutkimus/

Väga suur protsent on viimasel ajal, kus koertel esineb ulatuslikud, kerged kui ka raskekujulised piimanäärme kasvajad. Käisin paar nädalat tagasi ühele koerale vet. menetlust läbi viimas ning tõdemus läbi mitme konsultatsiooni ei oleks sellest loomast enam asja saanud.
Minu soovitus jälgida lõikamata koeri pidevalt, kellele on korra või isegi rohkem manustatud innaaja edasi lükkamise preparaati. Need on hormoonid ja viivad looma hormonaalse tasakaalu süsteemi segi. Minu soovitus on see, et olles näinud mida tegelikult ka inimesed oma lemmikutele söödavad on kallid koeratoidud, milles me ei tea tegelikult koosnevad. Tegelikult on need siiski keemiat täis ja seega minu arvamus seostub, et igakordse innaajaga toimub seesmiselt ju teatud hormoonide möll... Loodus teab, millal miski peaks toimuma... Kuid see pole lahendus, kui mõeldakse suudetakse ära hoida, tegelikult inimestena me ei suuda ära mõelda, kui suur on tegelikult suurt kasvu ja seda enam kraanzi soojätkamise tung... Peab mõtlema palju ja nii ongi, et fb on üks koht, kus ei jää märkamatta ükski kutsikamüügi pakkumine. Võetakse päris karmilt ikka ,,letti", kus siis püütakse selgitada, et ei ole mõtet toota ja lasta loodusel iseteha omatööd, mille tagajärjed on märgatavad koertevarjupaikade täituvusega. Küll leitud ja mahajäetud kutsude-kiisude kas siis täisealised või poegade näol. Kurb statistika.

Hämmastav ja märts on läbi. Pühapäeval käisin veel Nordikuga jooksmas nojah esmaspäeval mina mötlesin, et miks mu jalalihased valusad.  Esimene uitmöte on ikka vist vanaks jäänud. Nordik tömbab ikka täie jöuga ja eks ma kipun oma tempos jooksma ja möjun koerale rohkem pidurina.  Küsisin öhtul kuidas ta ikka suudab selle koeraga joosta. Tütre vastus, et täitsa ok on. Kui nemad koos hakkama saavad las olla siis ok.
Mina tegelen otsingutöö harjutamisega, iga päev vähemalt paar tundi mängimist on sellel koeral täitsa ok. Nordik üllatas tänagi.. Ja millega veel püüdis kinni kana tassis kuuti, kui käsklust kuulis, et ei tohi. Tuli kuudist välja ning laskus lamavasse asendisse. Üllatus mulle, muidugi läksin toda sulelist kuudist ära tooma... Ossa kui söjakas tegelane teine. Kakles nagu vana södalane noka ja tiibadega, üritasin rahustavat könet linnule julgustavaks öelda. Löpuks miskit moodi sain teise kätte ning teiste kanade juurde toimetanud... Vabaks lasknud köndis viimane vapralt suleliste seltskonda. Lihtsalt imeline olin Nordiku üle uhke. Kannatlikkus ja pidev töö koeraga hakkab löpuks kandma vilja. Vara höisata, aga loodan et saan koos lindude ja loomadega peatselt koos öues hoida.
Saingi oma küüslaugu-soola ämbri kätte, nüüd lisaks vaja veel karjamaa mineraale, tegin eile uuringuid, kust oleks parem osta ja misssugune firma müüb, kaalu ja hinna suhe oleks minule vastuvöetav... Ning et sellest ka loomadele oleks kasu. Väga palju tuukase selliseid maale, kus mineraalide suhe looma vajadusele jääb olematuks ja kasu asemel on oodata kahju.
 Homsest on juba aprill, siis kaks kuud on mul sellised, kus jälgin otsustavalt töökoha kasulikkust ja kahjulikkust minu elu  ja tegemistele.  Kuna tekkis juba usaldamatuse hoiak hinge, siis lähtun jälgimisega, et kas tasub mul jätkata senise tööandja alluvuses töötajana töö tegemisel.

On hommik, telefoni helin ajas magusast unest ülesse...kirusin endamisi ei märka mobiili hääletu peale panna. Olin  öhtul varem magama jäänud ning öö möödus kella ühest pea laste kooliminemiseni üleval olekus ja raamatuid lugedes. Pärast mobiilset äratust enam  pikali visata ei soovinud, üks söbranna helistas. Ja algus oma hommikustele tegemistele  koos kauni päikesega algamas.
Esmaselt närilised, siis toalinnud, järgmiseks õue hobuseid kaema ja söötma. Rullist polnud enam miskit järgi, kui mõned pujulaadseks ülekasvanud kõrred, mis siis veel silma hakkasid. Ja muidugi kabjalised kohe rivistumas aia äärde, et kas ma nüüd jagan neile ette. Läksin siis uude kohta pargitud käru pealt ninaesist ette viskama, kuid kamp seisis kindlalt ja ootusärevalt vanas kohas. Mõtlesin, et küll nad leiavad... Silo ette jagatud portsukuhjadena, mõtlesin, et viin kitsed ka õue jalutama. Muidugi oli ka Nordik lahti, kes üle kere värises, kuid minu kohaolu ja enesekindel keha keel oli temale püha. Nii vaadati kitsi ja minu jalutamist nendega hoovi peal. Korjasin ühe õunapuu alt nendele veel maha saetud oksi ning viisin lauta. Kitsed asusid maiustama... 
Pärast seda mõtlesin koertega metsa jalutama minna ning Nordikule tegin üha raskemaid otsimisülesandeid. Ja mis ta täitis kõike suure innu ja õhinaga. Metsaring tehtud, koju jõudes parandasin ära sügisel rajatud karjusetara. Eile jah kogematta traktoriga lõhkusin, kuna ei pääsenud ühest mäkketõusust normaalselt ülesse. Mitu korda katsetasin, kuid ebaõnnestus, otsustasin läbi hoovi suure käruga kärutada, jälgides, et ei tekitaks kitsastes kohtades purustusi majaseinas. Kõik õnnestus.. Üks lastes avas mulle kopli väravaid ning sulges.
Nojah täna siis pärast tara remonti, õue naastes leidsin ikka hobused seismas vanas kohas imestunud pilkudega. Läksin siis võtsin Katil lakasalgust kinni ning talutasin söötmisplatsile. Herta märkas järgmisena, et Kati läheb kuhugile, kuid teised loomad jäid kohale... Ütlesin neile, et nüüd olulised kamraadid on einet võtmas, siis ,,paluks kõigil laua äärde". Lahkusin tuppa, kuid juba tunni pärast maja taha jäävast aknast vaadates olid kabjavägi ,,üksmeelselt" söömas. 

Kella keeramine edasi , hommik ei andnud mull erilist rahu.  Möned mötted vajasid kohe edasi rääkimist, saigi see tehtud ehk siis parima söbranna juures käidud. Öues on jube pori vastik..vastik..vastik.. Kuhugile öieti astuda ei saa, kui muda vastu vaatab. Peab üks päev hakkama rajama kitsedele aeda, et nad ka öues saaksid olla. Kuid Nordiku pärast aga tarandiku ümber ehitama.
Tiba väsinud ei viitsi miskit teha, korra prahti sai pöletatud ning hobustele sööt koju veetud. 
Noorte hobustega tegeldud, mulle meeldib inimese ja looma vahel tekkinud usalduse baasile loodud koolitus. 
Toon ühe noore inimese blogi lehekülje, et kes ei ole leidnud endas seda sobivat käitumis mudelit. Tean enda käest, kui kerge on teha vigu, kuid mu aastate pikkune kogemus loomadega on andnud tohutud teadmised. Minu põhimõte seisneb alati ja kindlalt saavutada loomaga usalduslik side. Mina olen A ja O samas võib mind usaldada.
http://tasakaalushobune.ee/loomulik-hobukasitlus/anastassia-ivanova-kuidas-opetada-hobust-karistamata/
Usaldus ja tasakaal, eelistan ka koerakoolituses neid võtteid, usaldus ning loomas peab tekkima enesekindlus. Sama teemat kasutan inimsuhetes läbi suhtlemise, et inimene ei tohi tunda ennast madalama, väärituna, saamatuna.
Tööst on kopp ees, kahtlustan mingi hullema olukorra saabumist. Mulle ei meeldi absurdsed ümberkorraldused. Kontrollin ja jälgin mis toimub ning teen omad järeldused alles aprillikuu alguses.

Üks päev käisime  kooliga Jurmala veepargi reisil.
Eile hommikune aeg kulus mul linnas ühes lasteaias lemmiklooma tunni läbiviimisele.   Väga pönev kogemus,  kaasas oli mulMis head ja halba see nädal juhtunud...? Hea on see, et lastel koolivaheaeg. On tehtud trenni ja koolitatud noori.  Täna lisaks trennidele veel nelja tunnine maastikusöit... Väga vinge, ratsutasime sellistes kohtades,  kus vähemalt pole tükk aega käinud, vähemalt viis viimast aastat. Nii äge vötsime aimu järgi möningatest kohtadest rada lühemaks. Koju jöudes olime ikka piisavalt kanged, aga see magus valu ja elu veereb edasi, eks näe kuidas homme lihased, 13 aastasel tütrel oli isegi istmik haige, mul mitte miskit. Muidugi meeli köitvamaks osutus kiivitaja laul pöldude kohal ja hanede lend taevalaotuses. Löokesest ei saa ma mitte ka mainimatta jätta. Löokese lööritamine on esimene märk, et kevad täiehingusega kohale jöudnud.
Oodata on jälle kellaaja muutmine.. Kurb mu mönusad hommikud jäävad möneks ajaks lühikeseks, enne kui tekib kohastumus.
 kaks isaslooma, kelle suhtes olin kindel, et nad taluvad stressi. Kuid  tödesin peatselt merisiga  Mr. Lola ei talunud vööraste silitamist ning pilkude  rohkus oli hirmu tekitav. Nii oli,  et lapsed said teha pai, kui ta oli mu süles ja sedagi loaga, ise tajudes kas on kohane lubada. Pärast väsis ka Marvin laste tähelepanust ja jälgmisest. Hakkas otsima kohta kus saaks puhata. Jagasin palju oma kogemustest ning uudishimulikud said olulistele küsimustele vastused... Miks pöntsutavad küülikud  vastu maad omi tagumisi jalgu. Haigustest ning nende ravimisest, kui tundlikud loomad nad tegelikult on ravimitele ja süstimisel... Mul jagub kogemusi 40 aasta ringi küülikutele, merisigade suhtes jääb pidamis-kogemused nii vast 18  aasta ringi.  Jagada nöuandeid oma kogemuste pöhjal on mul nauding ...

Köik sai tehtud, aeg täidetud ja tööl käidud. Tänusönad jätkuvalt ikka koduabilsele Olavile,  kes aitab  ning on abiks,  kui perekondlikult kodust ära oleme olnud. 

Kaunist ülestõusmisaega. Vaikne Reede.

                                                   Atraktsioon ülestõusmispühade eelses Lidos

Jurmala veepark väljastpoolt, neli tundi bussisõitu ja neli tundi mööda atraktsioone ning pool tundi enne väljumist sain teada, et saunad on ka olemas. Muidu juba varjutas kerge pettumuse vari hinges. Kuid tänu ühele õpetajale, kellega kohtusin juhuslikult, kes juhatas. Soolasaun, aroom+aurusaun, 65 kraadine, 95 kraadine saun... viimasesse ei jõudnud. Ja siis läks viimaste asjade tarbimiseks ikka päris aktiivseks kasutuseks. Tuli võtta viimast, enne lahkumist. 
Ütlesin lastele, et nüüd järgmine veepark mingil ajal ette võtta, ei jätnud ühtegi atraktsiooni vahele. Mainin, et tahan ära proovida ka langevarjuhüppe, mille pärast ma kunagi purilennuki piloodi paberite tegemisest loobusin.

No ei raatsinud varahommikut toas istumisele raisata. Läksin juba hobuseid vaatama ning kammima 7.30.
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
 Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud.  Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...