No ei raatsinud varahommikut toas istumisele raisata. Läksin juba hobuseid vaatama ning kammima 7.30.
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
 Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud.  Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...