On hommik, telefoni helin ajas magusast unest ülesse...kirusin endamisi ei märka mobiili hääletu peale panna. Olin  öhtul varem magama jäänud ning öö möödus kella ühest pea laste kooliminemiseni üleval olekus ja raamatuid lugedes. Pärast mobiilset äratust enam  pikali visata ei soovinud, üks söbranna helistas. Ja algus oma hommikustele tegemistele  koos kauni päikesega algamas.
Esmaselt närilised, siis toalinnud, järgmiseks õue hobuseid kaema ja söötma. Rullist polnud enam miskit järgi, kui mõned pujulaadseks ülekasvanud kõrred, mis siis veel silma hakkasid. Ja muidugi kabjalised kohe rivistumas aia äärde, et kas ma nüüd jagan neile ette. Läksin siis uude kohta pargitud käru pealt ninaesist ette viskama, kuid kamp seisis kindlalt ja ootusärevalt vanas kohas. Mõtlesin, et küll nad leiavad... Silo ette jagatud portsukuhjadena, mõtlesin, et viin kitsed ka õue jalutama. Muidugi oli ka Nordik lahti, kes üle kere värises, kuid minu kohaolu ja enesekindel keha keel oli temale püha. Nii vaadati kitsi ja minu jalutamist nendega hoovi peal. Korjasin ühe õunapuu alt nendele veel maha saetud oksi ning viisin lauta. Kitsed asusid maiustama... 
Pärast seda mõtlesin koertega metsa jalutama minna ning Nordikule tegin üha raskemaid otsimisülesandeid. Ja mis ta täitis kõike suure innu ja õhinaga. Metsaring tehtud, koju jõudes parandasin ära sügisel rajatud karjusetara. Eile jah kogematta traktoriga lõhkusin, kuna ei pääsenud ühest mäkketõusust normaalselt ülesse. Mitu korda katsetasin, kuid ebaõnnestus, otsustasin läbi hoovi suure käruga kärutada, jälgides, et ei tekitaks kitsastes kohtades purustusi majaseinas. Kõik õnnestus.. Üks lastes avas mulle kopli väravaid ning sulges.
Nojah täna siis pärast tara remonti, õue naastes leidsin ikka hobused seismas vanas kohas imestunud pilkudega. Läksin siis võtsin Katil lakasalgust kinni ning talutasin söötmisplatsile. Herta märkas järgmisena, et Kati läheb kuhugile, kuid teised loomad jäid kohale... Ütlesin neile, et nüüd olulised kamraadid on einet võtmas, siis ,,paluks kõigil laua äärde". Lahkusin tuppa, kuid juba tunni pärast maja taha jäävast aknast vaadates olid kabjavägi ,,üksmeelselt" söömas.