Saage tuttavaks meie uued taluasukad Tuuli nelja kuune ja Ulla, kes jaanuaris on aastaseks saamas. Vaja võtta veel Priasse arvele, kuna eelmised omanikud seda teinud polnud. Oleme väga rahul nendega. Muidugi Tuuli tagumine vasak on siiski kannatada saanud Nordiku hammustusest, kuid mitte nii hullult. Kuid eks koera koolitus jätkub kannatlikuse ja hoolimisega. Tunnistan endale igapäevaselt, et peab kogu aeg tegelema. 

Pilt kus kitsed, pole kodus tehtud, Rapla vabakoguduses. 

Käisime tiimiga osalemas viimase poolt korraldatud lastele jõuluüritusel osalemas. Kui karjased, kaasas oli meil seekord Pipi, kes ei suutnud ära imestada, miks tema kaasa võeti ning inimesi rõõmustada oma kohaloluga. 

Hopsidest võtsime jällegi väiksemõõtmelised ponid. Mann, Kelli, Tassa ja Teeba oli pigem tagasi sõidu ratsahobune. 

Alustasin üldse oma päeva kell 7, kõige pealt kaks tassi kohvi naudinguga, kella 8 õue, hobuseid söötma ning kambaga asju kokku ja auto peale pakkima. Ja hakkama saime enne üheksat. Pool kümme oli transa kohal ja algas hobuste peale laadimine. Alustasime nendest, kes kiirelt peale läksid.

Kuidas kohale saime, seekord oli tellitud transport veoautoga, nii et kõik neli kabjalist peale said pandud. Kõige julgem poni oli meil Kelli, siis Mann, edasi Teeba, kel pisut treileri sõidukogemusi. Kehvalt peale tuli Tassa. Eks vast hobused mõtlesid, et lahkumise tund tuli, aeda jäänud loomad hirnusid erutatult ja needki, kes auto peal. Kogu ümbrus oli täis erutust. Sofi käitus ka üleloomulikult, et pidime mitmel korral lausa karistusega meelde tuletama, et tema ei valitse oma kisaga. Igal juhul esimese sõiduga ponid Raplasse, siis mina tagasi enda autoga, kitsedele järgi. Kitsed peale, tagasi jälle Rapla. Kui üritus selja taha sai, viisin kitsed koju ja ise autoga tagasi, et ühe kabjalisega tagasi ratsutada. Ikka tagasiteel põige Säästukasse, kauplesin, et keegi teine läheks minu eest poodi. 

Ja kui Aade poodi sisenes, oli pärast seda ka mõned kiftid töötajad väljas hobustega suhtlemas. Ja eks autojuhtide viisakus ei jäänud silma torkamata. Nii väga soovitakse ülekäigu rajal lasta üle omapärane reisiseltskond, kellel seljas helkurvestid logoga. 

Tänase reisi eripäraks oli see, et kaasas oli veel Pipi, kes sai vabalt olla ning kaasas liikuda nii nagu tõeliselt hea koolitusega koerale omane. 

Vinge Pipi, kes võlub kõiki ja kõike. 8 aastane juba, kuid üks mu lemmikkoer. Tagasi tee koju oligi tema meil juhirollis. Seal kus hobused kahtlesid, seal aitas Pipi paljuski. 

Ratsa koju jõudes, üks võileib põske ning tass sidruni jooki+looduslikku antibiootikumi ning ratta selga. Ja Rapla poole punuma. Kell 18.00 olin kodus tagasi autoga. Enne Raplast lahkumist jõudsin veel poest läbi lipata. Poeg oli kodus seni  voolu värki kohendanud, tegi korda talli tule ja heinalakas on nüüd ka võimalus käia ilma taskulambita. Yess, homme aga silo vedu nii rullina kui ka lahtiselt. 

Yess, lahe tunne, üle pika aja millegi erilisega hakkama saanud. Super päev, rahulolevad inimesed-lapsed. Ja mida muud ka uued kitsed said inimese suhtes hea kogemuse, kes on hea karjane. Ma ei jätnud kordagi laste ees neid üksi. Pigem vältisin seda laste tormakust, et ei ehmataks loomakesi ära. Nad vajavad veel kohanemist, kuid tänane andis neilegi hea sisetunde, sest tagasi koju jõudes ja auto pealt maha tõstes nautisid nad väga Laura seltskonda. Tundus, et ka neile mõjus selline suhtlemine. 

Uhh, suht vastik nagu tapalavale minek on mul arstil käik. Mis sellest, et juhilubade vahetusega kaasneb ka arstitõendi uuendamine. Kuid see mis arsti juures toimub on väga naljakas. Kaela ümbermõõdu mõõtmine... tunne oli selline, et nagu peekoni sea peki paksuse mõõtmine. Või teine variant, mida isegi julgesin küsida oli see, et kas on tulemas ühtne liiklusvorm eestlastele ja sisserännanutele teine... Kuid medõde sellekoha peal vastuse jäi võlgu vaid kehitas õlgu.  Täitsa ära pööranud meditsiin... nojah ja siis veel mu uuesti välja löönud nohu pani teda siis kõike haigusloosse kirjutama ning tahtis ka juba retsepti väljastada. Millest ma kohe keeldusin, tegelikult mul kujunenud omad ravimid mida eelistan ja ei mingeid tablette. 
Muidugi tänane päev on üldse pea peale pööratud. Kõik mu tänase päeva plaanid nurjusid, tahtsin korra tunnikeseks jõusaali minna, kuid jah. Ja siis auto mittekäivitumine kiirel momendil jälle mu enesetunde päris nulli lähedaseks nullis. 
Lubade vahetusega veel see teema, kõik ju maksab, tervisetõend maksab, tasuma peab veel juhiloa eest.... Ühele lapsele vaja tervisetõendit kooli, see maksab... kõik on viidud maksu alla.... Jubeee...
Homme saab olema pingeline päev, mis kuidas räägime veel täna õhtul perekeskis läbi. Selle koha pealt tunnen ennast hästi, et mul on hästi töötav pere tiim. Samas ise ootan homset päeva suure põnevusega.
Hmm, aktuaalset ka päevakangelastest... hämmastav mis ikka praeguse presidendi ümber toimub. kohutavaks pean seda, iga ajaleht, iga meediat edasikandev ajakiri juba peakangelasest nii palju teemasid edasi arendanud. Lausa psühholoogide abile nõjatudes, kes siis annavad teada (ÕL) kui kaugel suhe tegelikkuses on. Suht kurb ja ebameeldiv on pidevalt lugeda pealkirjadest pidevalt presidendi uuest suhtest või teab millest veel. 

See mida arvasin, see ka täna juhtus. Õnneks olin ise kodus ja osutasin kohest abi. Mul on sõna tõsises mõttes tegu dominantse isasega, kes ei löö risti ette üheskis olukorras. Püüdis kinni kodukitse ning üritas viimast murda. Kuid nüüd on kõrge teadmine, et koer keda pole kutsikana teiste loomadega sotsialiseeritud normaalselt  ja see ei tähenda, et tegu on linnukoeraga sellega eeldus, et peabki murdma. Jahikoer seda enam linnukoer on aretatud inimesega tegema koostööd, mitte murdma ja mitte isepäiseid otsuseid vastu võtma. Hetkel on ta veel poisike, eks neid probleeme veel jätkub, siiani on õnn, et pole ette võetud naabrimehe kitse-lambakarja. 
Mõned korrad on ennast riputanud hobusesaba külge, kuid siiani pole ta veel kordagi haiget saanud. Ma ei suuda ära imestada koera jõulisus ja vahel lolle kiikse. Kui ma hobuseid välja lasen, panen ta alati kinni, sest ta ei valitse ennast ning kuulekus vastab nulli lähedase käitumisega. Minu tänane juhtum pani mind kaaluma isegi elektri kaelarihma peale. Paistab, et veel on seda pubeka eaga kaasnevat rumalust, mis vallandub üliaktiivse-hüperaktiivse käitumisena. Teadmine ning aimamine andis tõestuse, et usaldada veel ei saa. Ja eks kui ma käin kitsi toimetamas on tema ka ikka olnud kaasas. Ma ei hoia eemal, kuid keelan teda hammastega kitsi proovimast. 
Küsin endalt, kas suudan koera koolitada, teadmine, et pean olema kannatlik? Pead ei anna, kuid ütlen nii, et tegu on dominantse koeraga, kellega pean palju-palju tööd tegema. Kui ma tahan edasi liikuda inimese otsingule siis murdmine ja teisele loomale enese külge riputamine ei ole normaalne koera käitumine. Kui tekivad metsas juhuslikud kohtumised metsloomadega, siis võib sama lugu tekkida. Minu teadmisse on jõudnud, et kui kutsikas on kasvanud oma ema kõrval vabalt hoovis ja saanud elada koos teiste lindude-loomadega. On nad paremini koolitatavad.
Kui Pipi on abiks hobuste ajamisel, alati kutsun enda kõrvale ning meil toimib super koostöö, lihtsalt lust on sellise koolitatud koeraga loomi ajada. Sofiga on hea jälle kanu ja parte otsida ja kuuti ajada. Sofi on ka siis kohe koostööle orienteeritud. 
Mida arvata praegustest ilmaoludest...? Nojah eile õhtul koju naastes puhus ülitugev tuul vastu, puistates kohati iiliti vihma päris tugevalt vastu autosalongi. Otseteed koju minna ei saanud, teed tõkestas murdunud kuivanud oksine kuusepurakas. Tuli mul teha väike ring nii 5 km tavalise 1 km asemel. Kahtlesin-kaalusin kas järsku metsavahel ka mitte mõnda puud põigiti tee peal pole. Koju jõudnud, hingasin kergendatult, et tee puhas oli. 
 Muidugi ilmaennustus on viimastel päevadel täppi läinud. Tormi ja vihma ja eks muid jamasid korraldanud ülevabariigi. 

https://porokoerad.wordpress.com/2015/12/04/liiga-palju-koeri/
 Lisasin lingi, et inimesed jõuaksid arusaamisele, et mis hetkel toimub koerapidamises. Mina ei poolda ka massilist paljundamist ega mõtlematuid kutsikaid. Pean sellest lugu, et inimene siiski otsustab kas laseb sündida kutsikatel või mitte. Võimalik on ära hoida.

Õnneks eilne torm pahandust kodus ei teinud, aga net oli hommikuks lahkunud. Kuid mõneks tunniks blokk vooluvõrgust välja ja sai restart tehtud. 
Silorull vedu sujus päris kiirelt, kamba peale lahti harutatud, poeg käis saagis ära maha langenud puu karjuse pealt. Kõik said peres tegevustega ära kaetud. Traktori roolisüsteem uuel aastal vaja korda teha. Päris raske teine, peab hoidma päris palju vastu. Teepealt ära ei keeraks. Eilsest tervikrullist aga ainult alla poole alles jäänud. Homme siis hobustele heinapäev. 
Jälle vihm, koorma siloga koju saanud, kallas täiega. 
Koerad nõuavad metsaminekut, kuid ma ei tee kuulma. Ootan täielikku rahunenud koeri, täna selline teema, värava vahelt väljudes ignoreerisin koerte pilke, et andes mõista, et soovin rahu ja vaikust. 
Käisingi metsas ilma koerteta, enne väravast lahkudes mainisin koertele, et koerad jäävad koju... metsas on päris laastavalt torm üle käinud. Mis teha loodusjõudude vastu oleme kõik kaitsetud. Oli näha ka liikumas elektririkete meeste auto liikumist külavahel. Käisin ka ühe sõbranna juures lobisemas. Oli esialgne plaan minna ühele koolitusele, kuid tänane ilm ja viimase öö torm lihtsalt aitasid kaasa, sellele mitte minemisele. Kuigi hommik algas päiksepaistega. 
Tegelesin mõnusate karvaste sälgudega, hämmastav, kasukad on päris võimsad seljas. Nagu oleks karm talv tulekul.

                                                     

Eelmise aasta novembri lumi ja üks pisike matk.

Meie kari

Jalutamas kanakari.

Pisike Hamstrik, kes on üks lemmikutest, keda tihedalt sülle võtame.

Nümfid on ära harjunud ja teevad tiivasirutust puurikatusel nõudes, et viirud lendama hakkaksid. Ja kui viirud lendavad, ühinevad ka  harjutuslennule.

Aasta siis oli 2014.

   

Mr. Lola

Mõnus muhe meriseapere.