Saage tuttavaks meie uued taluasukad Tuuli nelja kuune ja Ulla, kes jaanuaris on aastaseks saamas. Vaja võtta veel Priasse arvele, kuna eelmised omanikud seda teinud polnud. Oleme väga rahul nendega. Muidugi Tuuli tagumine vasak on siiski kannatada saanud Nordiku hammustusest, kuid mitte nii hullult. Kuid eks koera koolitus jätkub kannatlikuse ja hoolimisega. Tunnistan endale igapäevaselt, et peab kogu aeg tegelema. 

Pilt kus kitsed, pole kodus tehtud, Rapla vabakoguduses. 

Käisime tiimiga osalemas viimase poolt korraldatud lastele jõuluüritusel osalemas. Kui karjased, kaasas oli meil seekord Pipi, kes ei suutnud ära imestada, miks tema kaasa võeti ning inimesi rõõmustada oma kohaloluga. 

Hopsidest võtsime jällegi väiksemõõtmelised ponid. Mann, Kelli, Tassa ja Teeba oli pigem tagasi sõidu ratsahobune. 

Alustasin üldse oma päeva kell 7, kõige pealt kaks tassi kohvi naudinguga, kella 8 õue, hobuseid söötma ning kambaga asju kokku ja auto peale pakkima. Ja hakkama saime enne üheksat. Pool kümme oli transa kohal ja algas hobuste peale laadimine. Alustasime nendest, kes kiirelt peale läksid.

Kuidas kohale saime, seekord oli tellitud transport veoautoga, nii et kõik neli kabjalist peale said pandud. Kõige julgem poni oli meil Kelli, siis Mann, edasi Teeba, kel pisut treileri sõidukogemusi. Kehvalt peale tuli Tassa. Eks vast hobused mõtlesid, et lahkumise tund tuli, aeda jäänud loomad hirnusid erutatult ja needki, kes auto peal. Kogu ümbrus oli täis erutust. Sofi käitus ka üleloomulikult, et pidime mitmel korral lausa karistusega meelde tuletama, et tema ei valitse oma kisaga. Igal juhul esimese sõiduga ponid Raplasse, siis mina tagasi enda autoga, kitsedele järgi. Kitsed peale, tagasi jälle Rapla. Kui üritus selja taha sai, viisin kitsed koju ja ise autoga tagasi, et ühe kabjalisega tagasi ratsutada. Ikka tagasiteel põige Säästukasse, kauplesin, et keegi teine läheks minu eest poodi. 

Ja kui Aade poodi sisenes, oli pärast seda ka mõned kiftid töötajad väljas hobustega suhtlemas. Ja eks autojuhtide viisakus ei jäänud silma torkamata. Nii väga soovitakse ülekäigu rajal lasta üle omapärane reisiseltskond, kellel seljas helkurvestid logoga. 

Tänase reisi eripäraks oli see, et kaasas oli veel Pipi, kes sai vabalt olla ning kaasas liikuda nii nagu tõeliselt hea koolitusega koerale omane. 

Vinge Pipi, kes võlub kõiki ja kõike. 8 aastane juba, kuid üks mu lemmikkoer. Tagasi tee koju oligi tema meil juhirollis. Seal kus hobused kahtlesid, seal aitas Pipi paljuski. 

Ratsa koju jõudes, üks võileib põske ning tass sidruni jooki+looduslikku antibiootikumi ning ratta selga. Ja Rapla poole punuma. Kell 18.00 olin kodus tagasi autoga. Enne Raplast lahkumist jõudsin veel poest läbi lipata. Poeg oli kodus seni  voolu värki kohendanud, tegi korda talli tule ja heinalakas on nüüd ka võimalus käia ilma taskulambita. Yess, homme aga silo vedu nii rullina kui ka lahtiselt. 

Yess, lahe tunne, üle pika aja millegi erilisega hakkama saanud. Super päev, rahulolevad inimesed-lapsed. Ja mida muud ka uued kitsed said inimese suhtes hea kogemuse, kes on hea karjane. Ma ei jätnud kordagi laste ees neid üksi. Pigem vältisin seda laste tormakust, et ei ehmataks loomakesi ära. Nad vajavad veel kohanemist, kuid tänane andis neilegi hea sisetunde, sest tagasi koju jõudes ja auto pealt maha tõstes nautisid nad väga Laura seltskonda. Tundus, et ka neile mõjus selline suhtlemine.