Millal viimati siia sissekande tegin ei mäleta. Lihtsalt aeg veereb omasoodu ning teine veel tuure juurde lisanud. Muidugi on häid uudiseid ja on ka halbu... mitte küll oluliselt halbu, aga isikuliselt tunnen küll.
Jätkan jälle teemat lume lükkamisega. Jällegi meie majapidamise tee jäeti puutumatuks. Mingit infot, et miks ei lükatud ei edastatud. Tegelikult enesetundesse lööb küll mõra... tekib küsimus, et miks? kas me pole valla inimesed? ja kusjuures riigikogusse kandideerimas sotside ridadesse kuuluv meie vallavanem...? Kuidas saab selline inimene, kes pole täit vastutust kandnud sotsiaalprobleemi ees? 
Igasugune poliitiline propaganda ajab ikka pahandama küll. Isegi fb ei lasta rahulikult oma elu kujundada, kui mingi poliitik esitab sõbrataotluse, lisama sõbraks mõne hetke pärast soovib, et laigiks tema poliitpropagandast kubisevat lehekülge... mida kõike ei lubata ja mille nimel, ikka riigikogu palgale pürgides. Mulle aitab nende nuumamisest häälte andmisega. Kui annan, siis eelistan kedagi kindlalt, kes mulle ka tõesti meeldib ja see jääb Roheliste erakonda. Enam ei lase kellegil kõrva sositada, et tead vali sellest erakonnast.
On asju mis sujuvad suurepäraselt ja on asju, mis ootavad lahendamist. Lootsin, et EHS saab alustada uut aastat uuel moel ja normaalselt, kui juba kuulda on, et toimuvad seltsi sisesed ebakõlalised lahkarvamuste ning erimeelsuste pinnal sõnasõjad... kurb lugeda ja kuulda... miks teatud tõuorganisatsioonijuhid pimesiku mängu mängivad?
Peame ühel õhtul lastega maha istuma ning arutama teatud koostöö sujumist ning edasi arendamise plaanidest. Vaja analüüsida ning mõelda, kes mingi töökoormuse eest vastutama  hakkab.
Olen juba uues kohas mõned päevad tööl olnud, kõik mis on on positiivne, mis mind tohutult aitab töösse kohaneda. Tööandja on meeldiv isiksus ning kollektiiv või ettevõte, kus hetkel tööd alustasin on igatepidi toetav. Juba esimese päeva õhtul tundsin ennast koduselt. Kuid paljuskis seisab ka mu enda tagasihoidlikuses ja piiritletud hoiakute taga. Tunne mis mind hetkel saadab on positiivne. 
Liigume edasi, aga ikka positiivselt ning oleme tegusad.

Super yess, tervis taastumas... Kolmel korral olen siis palavikus olnud, aga ka mitte peale mõne tunni taluma. Suht raske oli ennast rahulikus asendis voodisse puhkama sundida. Palju sai joodud kuumasid sidruniteesid. Tegin uue portsu tervislikku loodusantibiootikumi. Tarbin jälle hoolega... kahju, et sauna pole majas. Õnneks nohu on ka taandumas. Eilne saun oli ülepika aja üks parimaid ning pikk autosõit inimtühjal maanteel oli ka huvitav kogemus. Avasin mobiilis muusikagaleeri lemmiklauludega, mis koju jõudes sai topelt portsu kuulata. Teepeal lasus paks udu, mis raskendas väheke sõidukiirust, muutis ettevaatlikuks ning kiirus ei kerkinud üle 60-70. Nähtavus teel oli nigelavõitu.
Reedel tundsin ennast väga hästi ning suutsin juba jõusaali trenni minna.  Ja kogu päeva saatis aktiivne tegevus. Tallinnas psühholoogia koolitusel. Peaksin tunnistama, et päris häid mõtteid oma treeningtundidesse tuua. Ootan põnevusega uute mõtete jagamist trenni lastele. Ka tegeleda nõrga tahtejõuga lastega. Ja suunata vanemate tähelepanu, millega peaksid vanemad lastele toeks olema.
Tegelesin noorte sälgudega. Tundus, et noored hopsid olid täna suhtlemiselainel. Juba see nädal teine kauss karjamaa mineraale otsas. Ostsin viimane kord päris rohkelt. Pean mingi aeg tegema osadele hobustele ussikuuri. Kuigi hobustel on kogu aeg lakukivi ees. Talveperioodil läheb neid tooteid päris ohtralt. 
Kanad munevad päris hästi, söödaks saavad leotatud norra vegankuivikuid. Muidugi kanademineraale veel segatuna sööda sisse. Kõikide asjadega arvesta.

Nii viirus on saavutanud siis kõrgpunkti, viimane öö nohu muutis nina kinni nii, et hommikul silmavalged punased nagu albiino jänkul.

See nädal on palju toimetatud, ostetud sai majja kauboi sadul koos valjastega ning uude töökohta tervisetõend võetud. Iseenesest aega arsti vastuvõtuni oli päris palju, eelsitasin ära kasutada kena päiksepaistelise ilma mere äärde ehk siis Paljassaarde jälle kolama minna. Paljassaare poolsaarele tiir peale tehtud. Üldine arvamus minu poolt, põnev. Juhtus ka üks seik, kuid sellest teine kord. 

Ja muidugi proovisin õnne veelkord autoteenindusega, kuid pettusin järjekordselt. See vist jäi minu poolt viimaseks. 24 h vahetati laagreid ja vahetati klaasipesupotska voolikut. Õnneks viimane töötab laitmatult. Töö käigus oli töökoja poistel purunenud mu auto siduritross. Ja seda nad korda ei teinud.  Sain siis auto poolpiduse siduriga. Ja muidugi jäi vestlusest veel miskit rohkemat kumama. Sellise töötegevuse juures kaob viimanegi klient. Järgmine nädal lähen viin auto teise teenindusse. 

Teisipäeval jälle autojuhi rollis, homme siis koolitusele. Vormistatud olen uude töökohta tööle. Nädala lõppu veel ei ennusta. Üks tantsuõhtu ootab küll ees. 

Nordik sööb kenasti, kuid üks asi paneb mõtlema, kus on tema mass, kuhu küll see toit kaob. Bluele söödan konserve, tahan, et temast tuleb kena karvane collie poiss. Soovin hetkel, et Nordik saaks tagasi oma rasvamassi. See meeldib, et oleme suutnud Nordikut rahunema panna. Siis rõõmustab, kui pole tükk aega näinud või on pidanud pikalt kinni olema. Hämmastav on koerte söötmise juures see, kuidas kolm koera kannatlikult ootavad isegi Blue on õppinud ära rahulikult söögikausi täitmist.  

Telerist tuleb hetkel valimiskampaania korras reklaami nii palju, et tekitab tülpimust juba. 

Uued merisead on hästi kohanenud. Uus isane (rosett) panime isase küülikuga ühte puuri. Nad on kahekesi nii armsad, poisid jagavad kõike omavahel. Tegemist siis aastaste merisigadega. Kui meile said olid nad väheke arad, aga nüüd paari nädala möödudes on nad muutunud julgemaks. Emane väheke pelgab, aga ta on näinud, kuidas me suhtleme teiste puurikaaslastega. Puuris on meil Valgeke, Hamstrik ja Pigi-Vigi, aga uuel emasel puudub nimi. Muidugi kahju oli, kui Marsela ära suri.  

  

Viimane öötööpäev siis ka selja taga. Hommikul töölt koju ennast ajades, tundsin, et palavik et vist olengi haaranud töö juurest  viiruse kaasa. Kuid see palavik ei takistanud mul trenni jõusaali minemast. 2-e tunnise rassismise asemel suutsin 1,5 tundi. Enesetunne muutus kuidagi nõrgaks, kuigi ohjeldamatult voolas higi ojana. Õnneks kaasas oli mul min.vee pudel, kust siis kulistasin vedeliku kaotuse vältimiseks. Koju jõudes ei tahtnud kohe välja minna, kuna eile sai päris suur kogus jälle head looduslikku antibiootikumi valmistatud, siis tarbisin üsna mitu supilusika täit ning lisaks kanget sidrunivett. Päev on möödunud ainult igat masti vedelike tarbides. Õhtul enesetunne suurepärane. Sai mõned ülesanded ning lubadused mõnede inimestega klaaritud. nüüd jääb oodata järgmist nädalat, et auto remonti viia. Mõned detailid vahetada. Loodan, et viirus siiski maha ei noti ning järgmine nädal möödub suurepäraselt. Ja edukalt, mul vaja mõned ettevõtmised korda ajada ning koolitusel osaleda. 
Töö juurest kingiti mõned maitseained, soolalamp ja kommipakk... Soolalambi üle oli mul kõige suurem heameel. Olin seda ammu ihalenud. Nüüd see lõpuks on mul olemas. Ja seda enam parimaid mälestusi töökohast, kus veetsin pea 7 ja natuke peale parimast parimas keskkonnas. Parim töökoht on see, kui juhtkond on ise ka hooliv ning toetav. Kogesin Rapla hooldekeskuse juhatuse toetust üsna mitmel korral. Mälestus hooldusasutusest jääb positiivne. 
Täna jätsin hobustega trenni ära, kuna mu end tervis oli hetkel oluline. Vaatan, mis homne päev toob... Vaja juu noortega tegelema hakata.

Super saavutus kolmas päev, kus Nordik kuulab meid väga rahulikult. Natuke veel haugub, kui kinni on. Mis siis juhtunud on. Lugesin lihtsalt koerakoolitaja raamatut ning leidsin mind puudutavale probleemile lahenduse ja asusin kõigepealt ise selle kallale. Katsetasin ise koheselt, iga kord koera positiivse käitumise korral  andsin maiust ja siis kiitsin. Oskab rahulikult kui tema poole pöördume, lausa lust on koeraga suhelda. Meie peale hüppamist  on ka vähemaks  jäänud. 
Jõudsin juba uurida isegi elektroonilist haukumisvastast kaelarihma, kuid selle tööpõhimõte tundus siiski koera jaoks väga vastuolus minu põhimõtetega. Ja muidugi ehmatavaks teguriks oli hind. Hetkel eelistan mõistusega tööd, kui miskit elektrilist vidinat koera külge kinniada. Mõista ja mõistmine olgu tasakaalus, asi saab lahendatud, kui asjale teaduslikult läheneda. Täna võtsime juba Nordikut sülle ning nimetasime sülekutsuks. Nautisime täna Nordiku arengus uut käitumist. Igal juhul homme vaja korra poodi, osta vaja krõbinaid koolituseks. Rõõmustavad uudised ...yee lahe tunne saadab.

Tegeleme igapäevaselt Nordiku koolitusega. Suurim probleem on kaasa minek (lapsed lähevad hommikul koolibussi peale), iga korraga juba kaugemale ning julgus juba autole järgi joosta. Pean kiiremas korras ostma puuri, kuna toas lahtiselt teda hoida ei saa, isegi siis kui ta on minu enda silma all. Tegemist ju pubeka eas oleva koeraga. Siiani oleme suutnud õpetada korra armastust õues. Teatud puude peale ei ole lubanud jalga tõsta ning siis kiitnud häda tegemise ajal, kui see koht on sobiv. Lihtsalt tekitada koeral arusaam, et kõik pole lubatud. Keelamine on lõpuks selgeks saanud, muidugi kõrvale tulek on selge eelmisest kodust. Kõige suuremaks probleemiks on närimine. Toas ilma kellegi valvsa silmata hoida ei saa. kõigele lüüakse hambad sisse ning peenestatakse nagu hakkmasinaga korralikult peeneks. Nordik on hüperaktiivne koer. Alguses kui tuli oli temperament päris ülemõistuse. Pool tundi temaga mängimist võttis mu juba korralikult läbi. Oleme suutnud kamba peale taltsuada tema mõtlematut tormamist jalgadesse ja seda enam selja tagant. Minu jaoks oleks paaril korral asi lõppenud tasakaalu kaotusega. Õnneks teised koerad teavad reegleid siis saab vajaduse korral teiste koerte eeskujusid kasutada Nordiku kasvatamisel. Seoses üliaktiivse eluviisiga koeral tekkis kaalulangus, kuid selge, et asi peab stabiliseeruma lõpuks, millal see saabub ei oska öelda. Nõuab meilt palju temaga tegelemine kannatlikku meelt. Kui kuskile kinni panna haugub-ulub mis valmistab ikka päris suurt muret. Minu jaoks on see ahastama panev. Sõna ei kuula, kui keelata kaasa tulemast. Selline asi tema peal hetkel ei toimi, et peaks koju tagasi pöörduma ja ootama siis pereliiget kodus. Ja kui lahti saanud, käib nuusib jäljed üle, kuni bussipeale minekuni. Ega mulle ei meeldi, kui koer omapäi miksit ette võtab. Õnneks Laralt saadud kogemused rahustavad selle teadmisega, et seda tõugu koera uudishimu peab saama rahuldatud, kuid samas inimesena pean ma ikka oma koera suhtes valvas olema. Kui koeral on pubeka iga pean tema suhtes olema 10kordse tähelepanuga ette taha mõtlema. Tohutult tugev karakter ütlen seda koera kohta. Kuid järgmine kuu loodan, et saan Nordiku  ära kastreerida. Kokku lepitud juba vetiga. 
Hobustega on ok, tänane külm ei lase trenni tegema, maapind kõva ja tsipa libe. Kus lumi see kõva koorikuga ja mina kardan, et hobune järsku lõhub jala ära. Teepeale külavahele kah ratsutama ei pääse. Mõte on, et vean varjualt väheke soojemat sõnnikut välja trenniplatsile raja peale, saab siis talviste oludele mõnusa platsiraja.
Eelmine nädal hakkas meie üks pikakarvalisetest merisigadest poegime. Alguses tundus, et kõik on okei, kuid õhtuks emaka kontraktsioonide tõttu oli diafragma purunenud. Ega mulle see pilt eriti head meelt ei valmistanud. teadmine, et enam midagi aidata ei saa. Oli meie peres jälle suur kurvastus majas.  Sai teine siis kahe ustava neljajalgse kõrvale maetud ning siis sai toodud uued tegelased. Kellele just parasjagu uut kodu otsiti. Ühe asemel juba kaks uut merisiga . Nüüdseks siis arv tõusis 6-ni. Õnneks tundub meie enda alles olevad notsud uued isendid omaks võtsid. Ja kohe omale peiduurkaid valmistasid. Kõige parem sigade kohanemisele aitab kaasa, kui nad saavad ühises meeskonnas rajada heinasisse urge. Nad ju uruloomad, eile õhtul, kui osa lapsi A-teami vaatasid, ütlesin mina, et vaatan ,,Nature mouviet" jälgida loomade-lindude heaolu ja nende omavahelist suhtlemist toob endalegi ikka rahulolu tunde. Palju on küsitud, et miks nii palju... jään vastuse võlgu... Meeldivad ja tean, et kuskilt maalt jookseb piir. 
Ega ma poleks tahtnud selleks talveks üldse 16 hobust jätta, kuid tuleb tõdeda, et vahel tuleb leppida paratamatusega. Õnneks on pool talve seljataga ja tõden, et saame oma söödaga hakkama. Praeguse talve juures saab kenasti pehmemate ilmadega kabjalisi õues pidada.
Eilsest jõusaali trennist nii palju kasu, et mul pole kohta mis mul täna ei valuta. Alles täna annavad lihased tunda, et midagi eile tegin. See on hea tunne ja annab suurepärase teadmise, et ikka miskit kasu ka metalli tirimisest... Jätkuvat talve kõigile...

Natuke nädal ja rohkem oleme siis uue koerustegelasega pidanud kokkukasvamist harjutama ja harjuma... Koolitus esimesest päevast... 
Millele paneme rõhku, puhtusepidamine majas. Kuna esimene öö suutis kõik olematud ja oletatavad nurgad sees ära tähistada jalatõstmisega. Tuppa lastes arvas, et küülikupuuri nurk sobib ideaalseks tähistusnurgaks ning meeldivaks jalatõstmis harjutuseks. Leidsin, et parimaks abinõuks peab teda vähemalt natuke vabalt pidama, lasin koera keset ööd õue, kus ta siis korraldas lisaks kõigele veel öökontserdi koos teiste koertega. Olin hommikul parajas zombi olekus, õnneks ei oodanud mind ees tööle minek ning siis saatsin lapsed kooli ja alustasin oma hommikut tavapärasest varem.  
Nordikule ei aita sõnaline keelamine, kippus kaasa minema bussipeatusse, pidin teise jälle ajutiselt kinni panema. Harjumatu on metsa minekul kuulata kisakoori (collied on selles suurepärased etenduse andjad) ning seda saatev rõõmus karglemine.  
Alustasime lastega rahulikule üleminekule, et ülevoolav haukumine kaoks mis kõrvadele valus kuulata. Lärm kisub vahel päris 4 ja kõlaliseks. Pipi ainsana on vaikselt, kes ootsuäreva pilguga ning erutatud kehaga ootel, et kas oleme minemas. 
Teine probleem   on ikka erateed. Eelmise aasta sügiseks sai tehtud avaldus tee lahtihoiuks, kuid jah. Peab tõdema ei suuda isegi valla kõrgeimad tegelased traktoriste erateid lahti lükkama panna. Alates traktorifirma juhataja enesega kohtuma, kelle naine hetkel vallavanema vastutavas rollis. Ei anna näole, selline käitumine vihjab millegile. Kas tasustatav töö on tarifitseeritud madala hindega ning teada tuntud tõde, keegi ei taha riskirohket tööd ette võtta. Mis maksab üks detail kallil traktoril, kui see peaks purunema erateed lükates. Juu siis vallapoolne töövõtuleping seda kulu ette ei näe. (see minu oletus)
Kahju on see, et oma mees ei ole võimeline miskit ehitama. Alles see oli, kui ta plaanis maasturile palgi taha panna... Laitsin mõtte maha, palusin lihtsalt tee siledaks sõita, kuid järgmine päev ootas suurem seebiooper ,,ilmamuutus" sulailmaga, mille tõttu muutus teeolud veelgi raskemaks. Tuiasin kuidagi autoga läbi ja rada jäi nagu seajooksusongemaa. 
 Oodata on jätkuvalt sula ning homme siis noorem meesosatäitja proovima lumeollust lükkama. Ei enam mingit lootust vallale. Tuleb ise hakkama saada. Nii nagu kõige muude asjadegagi... loota kellegile..