Hingedeaeg

Seda enam, kui lähedaste lahkumisest juba üsna mitmeid aastaid möödas, meenuvad mulle vana-vanemate poolt räägitud lood hingede külaskäigud oma lähedaste koju. Sellega seoses ka omad traditsioonid. Praeguses kodus pole ma midagi kogenud, aga Lagedil küll. See on üks vaikusekuu, kus tihedalt meenutatakse perekeskis lahkunuid. Minul on meenutada oma vanavanemaid ja sellega seoses vanaisa sünnipäev mis toob alati meelde kaunid hetked oma lapsepõlvest.
Iseseisva elu peale läinud, meeldis alati kuulata tema tõsiilmelisi sõnu, mis alati olid toetuseks ning edasipürgimiseks. Lapsepõlve tagasi mõeldes olen korduvalt ennast tabanud mõttelt, et siis mõtlesin, et kuidas küll vana-vanemad jaksavad. Mitu põlvkonda ühe katuse all. Tänusõnad jälle oma vana-vanematele, kelle  üle on mul väga-väga-väga hea meel.
Kui nüüd võrrelda kaasaega, vahe on see, et elu on suundunud kapitalismi, kus riigivõim võrdub poliitiliste erakondade omavahelistes sõdades. Ja nüüdki seisab minul ees läbida koondamise kadalipp. Uue töökoha otsinguid juba alustasin. Koju ma mingit turismitalu hetkel ei soovi, tuleval aastal on jõustumas uus maksuseadus. Isegi, kui ma tegeleksin koriluse saaduste turustamisega, pean ennast arvele võtma fieks ning igast tulust maksma tulumaksu.
Kohalikust vallast soovitati ratsamatkadele panustada, kui viimane masu, sundis fie tegevuse lõpetama. Ja nüüd olen lihtne hobusekasvataja. Seoses kulissidetaguse uudisega koondamisest, ei hakanud see aasta Raplamaa turismilehega isegi mitte koostööd arendama. Eelmine aasta polnud lund ja polnud ka saanisõite. Miks kulutada ressursse olematutele tegevustele. Mu uudis või teade turismilehele koondamisest mõjus ehmatavalt. Pakkus väiksemat pinda-väiksema summa eest. Kui käisin turismialsel ümarlaua koosviibimisel, siis olin juba teadlik, et ma ei astu seda sammu, et teeks reklaami raha eest.
Ees ootab mind uus, teadmata mida uus aasta toob, aga loodan parimas usus, et leian sobiva töökoha, mis lubab tegeleda ka spordiga ja matkamisega. Olen endale andnud sõna, et tahan jätkata matkamisega, korra aastas kuskil sportlikult aktiivselt aega veeta. Elu reaalsus astub jälle samme.

Ühtepidi mõnus, et ilmad soojemaks pöördusid ja eila õhtune lõkke tegu meenutas jällegi karjasepõlve. Lõke, loomade rahulolu (nendel puudub muretsemise meel, kui neil kõik korras). Vaadates lõkketuld hetkeks, sai  enese kõigest välja lülitada ning tagasi lapsepõlve naasta.. See oli armas aeg pimedad oktoobri ja novembriõhtu tunnid lõkke ja lehmade keskel mööda saata. Kui ilm lubas lugesin veidi ka raamatuid, nii kaua, kui kojunaasmise tund käes. Ja nii mitmed aastad, kui loomad esimeste külmade järel sisse talvituma jäid. 
Eks loodan oma sisimas, et ehk saan ühe hobusegi müüa, et rahasid liigutada. Vaja autole väike tehniline remont teha enne talve (laagrivahetus ja oli veel üks jubin, mis läheks maksma kuskil nii 50 euro ringis). 
Meenub mullegi oktoobrilõpuga oma esimese hobuseost.  21 aastat tagasi 29. oktoober, Vana-Kaiu taga metsade keskelt ta tõin. Peetrimäe Tiidu käest ostsin. Oli küll teine broneeritud Avo Klemmeri (Juurus tuntud ratsasportlane, kes kunagi Kalju Laiapeaga koos võistlusi Suluperes korraldanud) poolt.
Oii kui palju aega tagasi see küll juhtus. 21 aastat on täis saamas. Kevadel täitus abikaasaga abielu sõlmimisest 20 aastat. Hobune oli enne, aga mehe vanematel jälle saan, mis seisis kasutult lakas.
Meenutan väheke toda aega, elasin-töötasin tol korral Põlliku külas ja Vana-Kaiu ning hobuse elamise-olemise juurde oli kuskil nii 8 km. Oli ka esimene pikem külmaperiood, kus maapind külmunud ja farmi loomi enam välja ei lastud. Ja nii mälestus pilt tarretunud, kuidas sõitsin selle edasi-tagasi otsa 16 kilti kokku rattaga maha. Ehh, mõnus mälestusetunne valdab... küsisin bossilt palgaettemaksu, sain selle ning hobusetranspordi korraldasin ka ühe kohaliku veokijuhiga, kes küll elas Vahastus.
Ja kuidas veoga oli, eelmine päev juht teatas, et tuli ette ootamatu vedu, mis oli kuskile kaugele vaja teha ning jäin kurvaks.
Mõlgutasin ööotsa mõtteid, kellega tuua. Hommikul olles tööga ühele poole saanud ja korterisse naasnud pikali visanud. Kui korraga kuulsin koputust uksele. Hüppasin voodist, õnneks olin riides. Avades ledsin eest kena nägusa nooremapoolse meesterahva, kes tutvustas ja küsis, et ,,kas me hobust ei lähegi tooma", mina muidugi kohkunud ja imestasin kohe, et kes saatis mulle tolle inimese ja kust ta teab, et mul vaja hobune tuua Vanast Kaiust. Egas miskit, polnud mul aega pikaks päringuks, tõde selgus sõiduajal. Oli lihtsalt külma ilma tõttu pikk sõit edasi lükatud ja sellega seoses ta mõtles, et aitab mul hobuse siiski ära tuua. Oii olin väga väga väga õnnelik. Kõik sujus ilusti, hobusele panin enda ostetud uued päitsed pähe, ka Tiit aitas koos autojuhiga. Hobuse farmi juurde toonud ja maha laadinud (tegemist kasti autoga, kus siis loomaveoks kohandatud kõrged ported ümber). Esimesed päevad ma elasingi ainult hobusele. Ja kui lähenes vanaisa sünnipäev, mis siis novembri alguses. Ei julgenud ma kellegile sugulastele iidsatada, et ostsin hobuse. Muidugi sugulased olid omakeskis sünnipäeva lauas aruteluks võtnud, et miks ma ei tulnud ja miks ma ei soovinud õnne... Ja pärast toda sünnipäeva helistas vanaisa lõbusas meeleolus ning ütles midagi sellist, et igatepidi mu saladus perekeskele avalikus tuli. 
Vanaisa jutt mulle telefonis, ,,mis sa ikka varjad, tean, et ostsid hobuse". Küsisin vastu, ,,kust sa  tead?" Vanaisa vastu ,, ega ma teagi, lihtsalt arvasin". Ja olingi vahele jäänud, aga toda juhtumit võeti naljaga pooleks, eks mu lähedased teavad ja tunnevad mu nõrkust loomade vastu ja see oli niigi mu kauaaegne unistus oma hobune osta. Ma ei tea, miks mind valdas tol korral hirm oma ostust mainida lähedastele. 
Kas saamata jäänud toetus rasketes olukordades oma lähedastelt. Kuid tänu sellistest olukordades olen teadlikuks saanud, et mida olen võtnud endale koormaks vastutan ka 100%. Hetkel ja soovin lihtsalt ühele noorele hobusele uut omanikku või talli, kus ta saaks oma potensiaali täita. Mul hetkel veel noori peale kasvamas ja tavaliselt teen selektsiooni oma arvukast hobuseltskonnast, keda soovin alles jätta ja keda müüa.

See on meie Lipton. Üllatas teine meid laupäeval. Muidugi positiivse käitumisega. Õnneks on asjad karjas ka rahulikumaks läinud. Armunud hingega hobuseid netu. 

Eelmine nädal oli koolivaheaeg, kus siis sai platsitrenni tehtud ja käia trenni lastega maastikul. Mis sellest, et õues tuul ja miinuskraadid ei see seganud tegutsemast öeldakse ikka, ei ole halba ilma on vaid halb riietus. Nii see on... 

Jagan omi tundeid ja mõtteid, mis siis  reedel juhtus. Kõigepealt, kui esimesi ringe Herta ja vankriga tegin trenni platsil tegin tundsin, super olemist. Ainus asi, mis reetis, et hobune ei olnud omas elemendis, kes soovis midagi muud. Nojah, metsa vahele minek, tekitas obeses vastumeelsuse ning koju tagasi metsast ta enam ei soovinud. Olles siis oma loomaliku oskusega aisad järjekordselt puruks keeranud ning mina lohinal ohje otsas järele potsanud vankrist. Kuna tegemist veel talvemantliga, mis tegi mu veel veidi kohmakaks, kuid mis tegi mu maandumise pehmemaks, nii et miskit viga ei saanud.
Olles püsti tõusnud, tajusin endas häbi ja piinlikuse tunnet laste ees, kes vankris istusid , et ei osanud õigetest hobukäitumis märkidest lugeda, millal oleksin pidanud lõpetama. Jalutasin hobust püüdma, kuna riiete kohmakusega ei suutnud jalgu jooksma panna.

Esimene asi mis ma Hertale ütlesin ... ,,ai..ai..ai tüdruk, mis sa nüüd tegid, endal juba naerumuie suul". Juba olin kõigest häbitundest üle saanud ning suhtusin asjasse huumoriga. Olles hobusega tagasi vankri juurde naasnud, kus istusid kolm poissi hästi vaikselt ning omakeskis mõtteid vahetades. Kust siis ammutasin omasse teadmisse, kuidas nüüd selles olukorras edasi käituda. Eelistasin jääda kõigele vaatamata enda sees toimuvale väärikaks. Mainisin lastele, et mis juhtus, et mitte tekitada liigset paanikat ja hirmu, pidin ennast olukorras lõpuni kontrollima. Võtsin ühe poisi hobuse selga, kuhu alguses keelduti minemast, aga lõpuks mu veenmine hobuse vastu usalduse taastas. Tegemist oli selliste lastega, kellel puudus poistele omane koeruslik käitumine. Mis tekitas minus teatud üllatust, olen harjunud, et lastele meeldivad sellised olukorrad, siis need poisid tundsid veel suuremat hirmu...   Ja mul oli palju tegu, et poisse veenda tegemaks sammu hobusega suhtlemiseks... Miks valitseb nendes lastes seletamatu hirm...?

Pärast, kui poniga poistele veel ratsutamisringid said tehtud ning pärast kõike seda lugu enese veel peoriietusse pannud ja oma väikse kollektiivi keskele naasesin, pilulikule lõunale, et tähistamaks ettevõtte 18 sünnipäeva. Oli nii mõnelgi silmad suured, mu enesetunne oli super, kuna mu seik metsas ja hobusega andis tol päeval tunda jälle eriliselt. 

Mõned päevad hiljem kuulsin ikka ja jälle komplimente, et olin väga kena näinud välja. Ise muidugi nautisin täie rinnaga tähelepanu. 

Tänane päev möödus kiirelt ja toimekalt, teadmine, et keegi külla tuleb, paneb oma päeva teisiti ajas planeerima. 
Oli ka ebaõnnestumisi, selgeks sai, et midagi suurt ette võttes, peab eelnevalt aega võtma ja kontrollima mõningaid vahendeid. Näit. vankriaisad, homme tuleb ette võtta nii saani, ree ja vankriaiste uuendamine. Herta otsustas täna, et paneb varustuse proovile, kasutades vanat nõksu järsku keeramist ning aisad andsid raksuga järgi ning mina lendasin vankrist lohisedes ohjade otsas mööda maad. Eks mingil hetkel lasin ohjest lahti ja jooksin hobust püüdma. Muidugi lapsed kes vankril ehmusid, kuid lapsed said lihtsalt väikse ehmatuse. Imestasin, Herta keeldumist edasi liikumisel (tahtis vägisi metsaheinamaale sööma minna) ja teades torikate jonni-kui nad pole pikka aega ees käinud. Siis võivad vahel ikka tobedusi välja mõelda. 
Ootan juba mitmendat aastat abikaasa lubadust ise tehtud kumiratastega vankrist, kuid tundub, et siiani kõik lubadused lubadusteks jäänud :(  Mõte tiksub ise ära õppida keevitamine ning hakata lastega miskit meisterdama. Lasin pojal reelt eemaldada kõdunemis märkidega puudetailid. Üks pool reejalasest oli omadega päris õhtal nii saigi ka see uuendatud juba eelmine talv sai ostetud sobivas suuruses poldid ja mutrid. Eks neid jäi veel väheks.
Oh jah pubeka iga indiviiditi ikka vahel raske, eriti kannatlikkuse panevad proovile. 
Järgmine nädal on koolivaheag.
 Kuna eile sai veel sõnnikut transporditud, siis seisab veel homme sama teema. Imestan kuhu kaob mu aeg.

Eelmise nädala lõpus käisid tüdrukud kiropraktiku kooolitusel Ruilas. Kuulasin huviga nenede uute teadmiste pagasist. Pühapäeval trenn lastele ja osaliselt mõned hargitäied sõnnikut veel kärusse visata suutsin, muud teha ei jaksanud. Imestasin, et millest küll jõuetus ja tahtmatus jne. Esmaspäeva hommikul paari tunniga viskasin käru täis ja sai ära viidud kliendile. 
Hetkel olen kolm päeva laadinud sõnnikut teise käruveoks kliendile, täna loodan selle tööga ühele poole jõuda.
Uurisin teisipäeval, et ega magnettormipäevi pole. Saingi vastuse, leides internetist sobiva koha, kust otsida. Delfis juba jagati, mis päevadel magnettormipäevad on. Oktoobrikuu on tihedamalt. 
Liptoni suutsin ka kinnipidama saada, kuid aega pole temale jälle pühenduda. Eelistan siiski lemmikhobuseid. Mu soov oleks, et Lips saaks uude kodu veel selle aasta sügisel. 
Unistan... unistan ja veelkord unistan.... eks peab jätkama treeninguid temaga, järgmine nädal lasen lastel teha pilte kui Lips on sadula all ja hüppamas.

Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".