Väga kena, aga ilus sügisene pilt.

                                                                  Toanotsukesed.

                                                                            Peidus.

    Nädal tagasi toimus Velisel laat ja saatsin sinna kaks last, kuna minul endal töökohustused 48 tunni näol piirasid igatepidi eraelu, pidin planeerima, mõtlema ning agiteerima lapsi koostööle. Ja kõik mis plaanitud said tehtud. Kahe tüdrukuga caniskrossil osaletud. Ise olin väheke mures. Olen tänulik töökaaslastele, kes siis mind mõistsid ning vastu tulid. Sain vahetada ühe päevase töö aja öögraafikusse. Praktiliselt 5 ööd järjest tööl käia röövis ära mu une. Kuid õnn, et mul on loomad, kellega tegeledes saan alati une tagasi ning maandun nagu nott voodisse. Ilma igasuguste muremõtetea. Kuigi neid on iseenesest on kuhjaga, ei lase ma nendest oma elul segada. Hoian vaka all. Ja teen koostööd, kellega olen sellepärast seotud. Miskit olen õppinud, et rasketes olukordades peab pöörduma isiklikult ikka indiviidi poole ja rääkima

                                             Hommikused sügishetked kohvitassi kõrvalt

Eile hommikul koju autoroolis unistavatesse mõtetesse mahtus kõike. ,,Kui koju saan viskan veidiks ajaks pikali. Arutlesin veel, et kas juua kohe enne pikali viskamist kohvi arvuti taga või teen seda pärast. Koju jõudnud pool hämarast hommikutunnist silmadega heinamaad uurides. Silmasin hobusekarja, jessas unus kõik mu unelused roolitaga veeta mõnus hommikutund lõõgastused, mis nüüd asendus kõige pealt riiete vahetusega, kuni karjakopli parandamisega.
Pärast mitmetunist rahmeldamist oli kohting veterinaarameti poolt suunatud isikuga, kes kontrollis hobuste vastavust passide (joonised passis) ja kiipide järgi. Mul hea meel ja vetil sama, kuna kiibi numbrid kohe leitavad ja loetavad. Kõige lõpus pidi vet töötaja kirjutama iga hobuse passi veel kuupäeva ja allkirja tehtud kontrolltööst. Kogu see lugu võttis ikka aega, pärast seda toimingut, aga käik raamatukokku raamatut tagasi viima. 
Lugesin värkselt ilmunud Vatmani teost, osalt fantaasia, osalt tõeselt ja mitmest allikast (mõtlen kogemustest) kokku miksitud ebatsensuursete väljendustega rikutud maaelu paljastades. Mõtlesin Kati mõttes, kes maalib läbi oma raamatu eestimaisest elust, kus abielud järjest lõhki lähevad või kokkupuututud erinevate inimeste huvide veidi mahalseks kirjutamisega. Nagu sellest raamatust palju välja lugeda võib. Üks hea vanasõna mis mulle ikka ja jälle meenub ,,igaüks räägib oma rikutuse astmest". Mulle meeldiks õnneliku sisuga lood, kus leitakse ning jõutakse lõpliku õnneni. Nagu pea iga miunasjutt lõpeb.
Järgmine aasta ma enam puhkust ei võta. Lihtsalt motiiv puudub, edaspidi käin oma tuttavatega matkadel või siis ühe või kahe lapsega eraldi.

Tekitasin pliidile tule alla, et keeta vanni jaoks paras ports kuuma vett. Alustasin hommikut, mitte parima tervisevormiga. Oletasin juuu eile töö juures lahtiste akende all liikumisest oma kukla ära külmetasin, millega kaasnes k o h u t a v peavalu.  Püüdsin läbi mitme protseduuri leida taas tervise ning naasta lubatud tegevuse juurde. 
Korra helistasin oma töökaaslasele, kellele kurtsin oma tervisest ühte koma teist, arvas teine, et juu ma töökohalt viiruse enesele hoopis külge saanud. Imestasin, et olin selle unustanud. 
Nii kui ma alati ära olen, kipub kogu mu obesekari aiast välja ronima. Mõtisklen, et kes siis vooluga aia täna seekord lõhkus ja muidugi Lipton on jälle tema isiksus tagasi.... ütlen vastik... vastik... vastik.... mis sellest, et munad maas (pahameel tekitab otsekohesust) ja arvab ennast jälle täkuks. Ja et kogu karja kuhugile paigutada, siis läks ikka paar tundi, kui osa hobuseid parandatud aeda transportisin. Ning iga kord metsapoole samme seades, vabandasin koerte ees, et seekord ikka ilma nendeta lähen.
Hobused koju saanud, osad jäid veel sisse, plaanin ajutiselt täku aga karjast eemaldada ning mõne aja eraldi hoida. 
Esmaspäeval koju naastes ootas kodus ees kurb uudis, oli üks toajänku siit ilmast lahkunud. Muidugi selja taha jäi 5 öötööd. Lahe värk, hakkama sain, lisaks kõigele kahel päeval lapsi rahvusvahelisele koertekrossile vedanud, kus Anete ja Lara saavutasid kolmanda koha ja pesamuna Sassuga 6 koha. Lihtsalt mis teha, olen nende saavutuste ülirõõmus. 
Oleme olnud tegusad, aga nüüd plaanime hobustele pühendudaet miskit saavutada ja olla tgusad mitmel rindel. 
Koerateraapia vallas on ka uudiseid, kuid nendest siis juba järgmisel nädalal. 

Hämmastav vaikus tänasel hommikul. Muidugi hobused olid vahetanud kopleid, olen viimasel ajal jätnud meelega lahti korda tehtud koplite väravad nii need tegelased ise vabatahtlikult koplisse läinud. Muidugi ise tulin töölt, üks lastest oli värava lihtsalt kinni pannud. Mul ei jäänud muud üle, kui metsas käia ning kerida üks aiaosa kokku ja vedada jootmisvann ära. Mõnele pikanäpumehele ära vedamiseks. Ühele metsakarjamaale vaja teha kolme kordne aed.  Muidu satuvad heinarullid ohtu. 
Imestan päevast päeva kutsika niru söögiisu pärast. Kui lasen teise collie tuppa, siis uriseb-haugub ja ikka sööb nigelalt. Kui õues teistele koertele jagan sööb väga hästi, aga väga ahnelt. Mulle ahne söömine kutsika puhul ei meeldi. Mõtisklen milles võib selle kutsika probleem olla. Kui teised koerad tarbivad oma sööki hästi rahulikult, siis kutsikas läheb ärevusse ning ründab kõiki koeri ja proovides süüa teiste toidunõudest. Mul pole ükski collie nii kunagi käitunud ja ükski koer ka varemalt. Isegi Sass oskab kannatlik toidujagamisel olla. Teised koerad sama moodi, eks koolitame ja jälgime käitumist. Koer peab olema kannatlik söögi jagamisel ja sööma rahulikult.
Siilionu tegi meile üllatuse, oli pikka aega kadunud, selgus, et oli jahedate ilmade tulekuga enesele ühte vanasse salli tsemendikottide peale pesa meisterdanud. Oleme tähele pannud, et ilma mutusega ta kaob ning ei lähe söök ei jook. Kui ma kütma hakkan, muutub too okkaline tegelane elavaks.