Eile hommikul koju autoroolis unistavatesse mõtetesse mahtus kõike. ,,Kui koju saan viskan veidiks ajaks pikali. Arutlesin veel, et kas juua kohe enne pikali viskamist kohvi arvuti taga või teen seda pärast. Koju jõudnud pool hämarast hommikutunnist silmadega heinamaad uurides. Silmasin hobusekarja, jessas unus kõik mu unelused roolitaga veeta mõnus hommikutund lõõgastused, mis nüüd asendus kõige pealt riiete vahetusega, kuni karjakopli parandamisega.
Pärast mitmetunist rahmeldamist oli kohting veterinaarameti poolt suunatud isikuga, kes kontrollis hobuste vastavust passide (joonised passis) ja kiipide järgi. Mul hea meel ja vetil sama, kuna kiibi numbrid kohe leitavad ja loetavad. Kõige lõpus pidi vet töötaja kirjutama iga hobuse passi veel kuupäeva ja allkirja tehtud kontrolltööst. Kogu see lugu võttis ikka aega, pärast seda toimingut, aga käik raamatukokku raamatut tagasi viima. 
Lugesin värkselt ilmunud Vatmani teost, osalt fantaasia, osalt tõeselt ja mitmest allikast (mõtlen kogemustest) kokku miksitud ebatsensuursete väljendustega rikutud maaelu paljastades. Mõtlesin Kati mõttes, kes maalib läbi oma raamatu eestimaisest elust, kus abielud järjest lõhki lähevad või kokkupuututud erinevate inimeste huvide veidi mahalseks kirjutamisega. Nagu sellest raamatust palju välja lugeda võib. Üks hea vanasõna mis mulle ikka ja jälle meenub ,,igaüks räägib oma rikutuse astmest". Mulle meeldiks õnneliku sisuga lood, kus leitakse ning jõutakse lõpliku õnneni. Nagu pea iga miunasjutt lõpeb.
Järgmine aasta ma enam puhkust ei võta. Lihtsalt motiiv puudub, edaspidi käin oma tuttavatega matkadel või siis ühe või kahe lapsega eraldi.