Mitmendat hommik-ööd ärkan jälle reisi unenäo peale ülesse. Kuna täna varane hommikutund eeldas veel seda, et kella peale ärgata. Eeldatavasti on nii, et need inimesed, kes panevad omale äratuse ajaliselt plärisema, ärkavad siiski enne kella.
Esmaseks kohvi tõmbama, siis õue, käsikäruga metsa vanale taluvareme juurde, kus juba eelmisel päeval valmis niidetud rohi vaalus seismas. Muidugi oli veel isu niita, mida tegin nagu hommikvõimlemise saateks. Kaasosalisteks koerad, kes muidugi nautisid metsas omi lõhnade ajamist ning visiitkaardi kontrolli. 
Kena hommik lausa kutsus endale veel karastust tegema, meeldib kaevuveega ennast pesta. Koerad saatjaks igal sammul, vahe peal kadus Lara teadmatusse, mõtlesin, et nii kui ta välja ilmub panen kinni. Muidu kui metsas liigume, siis minu juurest kuhugile kaugele nägemisest ei jookse.
Mu soov saab teoks, kinkida kellegile hobune, kuna jälgides pidevalt hobuste müügiturgu, siis mainin, et väga raske on hetkel müüa.Eriti veel, kui tegu on alles aastase säluga. Vanemaid hobuseid ei soovi müüa. Olen ju teadliku valiku nende kasuks teinud ja tavaliseks sooviks jätta meelepärased märad, et tulevikus mõne varsa neilt saada. Kuid mitte kasvatada massidesse kah ei soovi. Nüüd muidugi on see juhtunud, siis peab mõtlema ja kaaluma mida edasi teha.
Üks asi valmistab mõtlemisainet, eile sain teada, et aastate eest müüdud poni on surnud... ei tahaks nagu uskuda... kohe seda kuulnud üks lastest läks uurima netist ning leidsime ja veendusime riigiportaalist leitud andemete põhjal miskit muud. Omaniku vahetus ja müüdud Soome. Keda uskuda ... ? Mõni aasta tagasi juhtus sama lugu, et külajuttude järgi olevat hobune halvasti käitunud ja magama pandud. Kuid hiljem, kelle kaudu sai hobune soome äritsetud uurisin siis põhjalikult tagamaid. Tegelikult oli asi hoopis teisiti ja selgus, et elab õnnelikult Soomes, nüüd asi ajab tagant naerma. Ja nii kergelt ma ei usu enne, kui olen asjades siiski õige teadmise saanud. 
Sellised mõtted siis tänase päeva alguses.

Vahe peal on elu kiirelt möödunud. Sai käidud Norra maal, nähtud seda võrratut kaunist loodust ja kasutatud võimalust ujumiseks. Kas seda puhkuseks nimetada ei oska. Kuna magada sain kõigest kahel ööl ja sedagi 1-3 tundi. Laeva peal olemise öö aga unetult, seoses siis muusika kõvaduse pärast. Mulle ei sobi passiivne reisimine, vähene liikumine võtab une.
Kodus oli aga jälle sünni uudiseid, Katil sündis pisike kenade märgistega ponipoisike. Mulle meeldib, sellest tuleb sama kõrge loom nagu Kati ise. Samas ohkan murelikult, kuigi muretseda ei tohiks, aga sellepärast on tunduvalt rohkem tööd. Mõte, et karjas on hetkel 15 looma, mis sellest et neist osad sälu eas. Oleme alustanud ka tegelemisega Anne-Maiga, kes siis on suht leebe iseloomuga, eks näe, mis temast kujuneb.
Pean vähemalt kaks noort looma sügiseks ikka vähemaks saama. Kui ette kujutama hakata, siis 17 looma üle talve pidada oooo ... ja nendest enamus juba noorloomad. Pean talvel rohkem sõnnikut välja vedama ja ladustama hakkama. Sellised mõtted keerlevad peas, mis sellest, et selja taga üle 2000 km bussisõitu Rootsis ja Norras. Tegelikult lahe seltskond, aga iga kord meenub mulle, kui pean viibima penskarite seltskonnas, et olen oma töö kaasa võtnud. Ja ajab vägisi muigama, muidugi seda inimestele ei ütle. Samas tunnen ennast siis sõiduvees.  
Viisime eile lastega juba osa hobuseid metsa. Lastel on koolivaheaeg ja peame kasutama päevad kõik viimase peal tegemisteks ja trennideks.
Lipton on sees, talle niidame rohtu ette. 
Täna kontrolliti pabereid ja kiirust politsei poolt ja selle tõttu leiti mu autol olevad puudujäägid, muidugi rehvivahetus oligi mul homseks plaanitud. Rehvi mustri kulumise avastasin ka alles hiljuti, enne reisile minekut. Kuna ees seisab veel ülevaatuse läbimine, siis lasen korra üle vaadata tehnomeestel.

Mind tabas täna väsimus, keeldusin minemast ühe sugulase sünnipäevale. Tahtsin nautida kodu vaikust ning olla enesega kahekesi. Õigemini hommikul koju naastes, uurisin hopad üle ja vaatasin veel pisilojused toas ning mõtlesin, et keeran enese magama. Kuid see mõte jäigi mõtteks, kuna keerata küljelt küljele ei andnud tulemust. Kui ülesse tõusta ja õue toimetama minna. Panin trimmeri paaki kütet ning trimmerdama. Nädal tagasi tegin seda, nüüd siis rohi jälle paraja kõrguse võtnud. Olles lasipuu ümbruse korralikuks saanud, käisin korra metsa karjamaa kaevu ümbrust niitmas. Seegi tehtud, homme pean poste panema ja kohati okastraati vahele punuma, et parandada tara ning hakata hobuseid sinna viima.
Juba viimasel ajal kummitab painjalikult mind üks idee, mille jaoks hakkasin siis alust rajama. Võtsin maha võsa, nüüd lasen okstel kuivada, siis ükskord vean ära. Plaanin vedada värske sõnniku (mõtlen lasta kõduneda mullaks ja siis rajama miskit põnevat). See võtab aega, aga eks näe....

Üks kuu jälle on möödas, mõned tunnid veel siis juba  juunikuu ees. Imestan, kuidas aeg küll lendab. 
Mõni päev tagasi kui mu eesti tõugu täkk vingerpussi mängis ning taksitussõidu hobuse mõõtusid nautis ei jäänud mul muud üle, kui mõtiskleda, et mis ette võtta. Õnneks palju asju sai tehtud, tänu tema oskuslikule päitsete eemaldamisele peast. Paneb mind astuma järgmist sammu. Mismoodi panna päitseid pähe täkule, et see oma peast neid jälle ei eemalda.  Imetlusväärsed oskused.

Jahe ehk madalrõhk ilma kujundamas.

Saanud suve soojuse mõnusid nautida, kui ilmake pööras ära tiba 10 kraadiga madalamaks nagu sügisel. Sain tuult pärast ujumist, siis valutasin paar päeva pead. Proovisin küll taimede abi, kuid jah mis siin ikka, aga kannatasin sinnani ning katseks kange kohvi lõpuks tegin, mis siis aitaski mu probleemi lõpuks lahendada. Vahel on kummaline, et kui üks taimnepreparaat ei anna abi, siis peab kohe leidma teise, millel sama moodi valu vastane toime. Ravimid jätan viimaseks kasutamiseks. 
Täna sai maadeldud täkuga, imestan, et sel aastal on täkk rohkem pöörasem kuna ei viibi karjas, aga peab selle poisi temperamendi välja kannatama. Ajapikku taltub, eks näe mis augustis saab. Väheke hirmutab mõte koos märadega ratsutada Kurgjale. Pean ju teda eraldi hoidma. Imestan, et mida suurem täkk seda pöörasem käitumine, eriti kui ta on pikalt sees olnud.
Eile sai õnneks naabrile pinnuks silmas olnud elektripost vahetatud... imestan, mehed on saamatud. Sain ju emotsioonidest keeva naabrimehe käest korralikult võtta, et hobune selle kõikuva posti vastu tualetti nahale tegi. Märkasin selle posti kõikumist juba eelmine aasta eks sai vastavate isikutega suheldud, kuid mu jutt sattus meeste puhkuse ajale ning siis paluti hiljem uuesti helistada. Mis muidugi ununes. 
Muidugi elektrionud lahedad, kui üks päev ei jõudnud siis helistati ja küsiti, et kas post püsti veel. Mainisin, et on, küsiti, et kas abikaasa tõi sinna toe juurde. Mainisin, et mitte, aga pigem hoiatasin hobuseid selle posti vastu ennast sügamast. Ei tea kas loomad said jutust aru, aga igal juhul post pidas sinnani vastu, kui elektrimehed selle välja vahetasid. Juhi jutt oli selline huumoriküllane ning sisukas, et mul lihtsalt tükk aega ajas naerma too vastus.
Meil ka väike probleem, merisea Pigi-Vigil oli abort ehk siis tegemist enneaegse lootega. Eelnevalt täheldasin kõhulahtisust, siis võtsin menüüst välja värsked toidud ja sai antud trimmerdamisest tekkinud peenrohu massi mis siis päevake maas kuivanud. See tundus neile hea olema. Ja paar päeva hiljem, kui ma pühapäeval tööl, helistas vanem tütar, et Pigi-Vigil surnud poeg sündinud. Paha tunne, alati kui miskit loomaga juhtub võtab hetkeks sõnatuks. Siis analüüsin, et mis võis põhjustada jne. jne.. Kuid nüüd tänaseks on siis tervis korras, sööb on rõõmus. Imestasime lastega, et kuidas on võimalik tiineks jääda? Kui isane ammu...ammu eraldi. Mass tootmist ei soovi, lähtume ka loomaheaolust.

Nii see on juba teine nädal läheb, kus jaman metsaistutus rahade kätte saamisega. Varemalt nii see polnud, kus ma pean kedagi taga ajama. Varemalt metsnik ajas istutajat taga, et raha maksta. Nüüd kummaline seik kohe sellise ametkonna riigitöö puudujääkidega.
See selleks, natuke helgemat poolt ka, täkk pääses jälle vabadusse ja lõhkus ära karjuse ning leidsin üks päev vara hommik hoopis kolm mära aiamaa lapilt... õnneks polnud midagi veel neil tallata, sest jao kaupa saab peenraid rajatud. 
Olles siis püüdnud esmaseks täku ning transportinud teise siseruumidesse ja edasi juba märad tervesse karjussesse kus siis ka vool sees. Muidugi märade 1 aastased sälud tormasid üksteise võidu emmesid nuusutama. Mainin üllatus on mul endalgi, et see aasta olen väga rahulikult saanud varsad emmedest võõrutatud. 
Pean ühe koorma sõnnikut veel küla peale vedama. 

Malum nullum est sine aliquo bono.