Mitmendat hommik-ööd ärkan jälle reisi unenäo peale ülesse. Kuna täna varane hommikutund eeldas veel seda, et kella peale ärgata. Eeldatavasti on nii, et need inimesed, kes panevad omale äratuse ajaliselt plärisema, ärkavad siiski enne kella.
Esmaseks kohvi tõmbama, siis õue, käsikäruga metsa vanale taluvareme juurde, kus juba eelmisel päeval valmis niidetud rohi vaalus seismas. Muidugi oli veel isu niita, mida tegin nagu hommikvõimlemise saateks. Kaasosalisteks koerad, kes muidugi nautisid metsas omi lõhnade ajamist ning visiitkaardi kontrolli. 
Kena hommik lausa kutsus endale veel karastust tegema, meeldib kaevuveega ennast pesta. Koerad saatjaks igal sammul, vahe peal kadus Lara teadmatusse, mõtlesin, et nii kui ta välja ilmub panen kinni. Muidu kui metsas liigume, siis minu juurest kuhugile kaugele nägemisest ei jookse.
Mu soov saab teoks, kinkida kellegile hobune, kuna jälgides pidevalt hobuste müügiturgu, siis mainin, et väga raske on hetkel müüa.Eriti veel, kui tegu on alles aastase säluga. Vanemaid hobuseid ei soovi müüa. Olen ju teadliku valiku nende kasuks teinud ja tavaliseks sooviks jätta meelepärased märad, et tulevikus mõne varsa neilt saada. Kuid mitte kasvatada massidesse kah ei soovi. Nüüd muidugi on see juhtunud, siis peab mõtlema ja kaaluma mida edasi teha.
Üks asi valmistab mõtlemisainet, eile sain teada, et aastate eest müüdud poni on surnud... ei tahaks nagu uskuda... kohe seda kuulnud üks lastest läks uurima netist ning leidsime ja veendusime riigiportaalist leitud andemete põhjal miskit muud. Omaniku vahetus ja müüdud Soome. Keda uskuda ... ? Mõni aasta tagasi juhtus sama lugu, et külajuttude järgi olevat hobune halvasti käitunud ja magama pandud. Kuid hiljem, kelle kaudu sai hobune soome äritsetud uurisin siis põhjalikult tagamaid. Tegelikult oli asi hoopis teisiti ja selgus, et elab õnnelikult Soomes, nüüd asi ajab tagant naerma. Ja nii kergelt ma ei usu enne, kui olen asjades siiski õige teadmise saanud. 
Sellised mõtted siis tänase päeva alguses.