Pärast vihma on mõnus metsas liikuda. Ei ole hobustel liiga palav ja mõnus ka endal. Mõned hüpped üle maha langenud puude, tõstavad adrenaliini taseme veres. Ja kui on mõnus hobune sadula all, miks mitte trenni käigus proovida kõike allüüre. Liikusime tuttavatel radadel. Mis ikka, ega kodu lähedal olevast metsast muud võtta polegi. Saab erineva aja ja distantsi pikkusega teekonda valida. 
Hobuseid valides ja sadula alla pannes, püüdsin jälgida, et mida mõtleb Randa ja mida ta soovib. Randa on väga huvitatud ratsutamisest. 
Metsaalused pakatavad mitmekesisest õiteilust. Metsülased (anemoonid mõned nimetavad või õigem rahvakeeli), harilik ülane on juba lõpetanud. Kohati ilmub silme ette kuutõve nimetuse all tuntud taimed. Ja õide puhkemas, kohe.. kohe.. maikellukesed... minu lemmiklilled. 
Kus rohkem vesisem pinnas, hakkavad silma kullerkupud (saksa keeles trollblumen), siis Jürilille ehk Pääsusilm (mulle endale meeldib see nimi rohkem). 
Vahulille mitmevärvilist eksponaate, aga varaseid käpalisi nende kasvukohtades ei märganud. Olles oma teadmistes nii kaugele jõudnud, siis iga aasta ei pidavat nad ühel ja samal kohal õitsema vaid mingi aastate tagant siis kuskil selle koha läheduses uuesti ilmuma.

Koerte ind ja juhtumid, mida peavad teadma koera omanikud.

Sassul algas innaperiood, see on küllaltki pikk aeg vähemalt kuu aega kulub sellele. Minule kui emase koera omanikule on see väga töö mahukas. 
Varemalt, kui mul kolli oli, siis tema iseloomus tekkis muutus. Hakkas möödujaid hammustama. See oli minu jaoks alati märk, millal teadsin teda kinni panna. 
Kuid Sassu puhul ei osanud tähele panna, kui seda et tekkis suur söögiisu. Kohutav, isegi ei mallanud oodata, millal ma jõudsin toidukaussi täita, kui püüdis närviliselt tormata söögi peale. Mõtlesin, et pöördun loomaarsti poole ja uurin, et järsku on ta saanud puukidest mingi haiguse. Vaatasin ka mitmel korral saba alla, kuid mingeid olulisi märke ei täheldanud, et oleks vihjanud jooksuaja algusele. Kuid mis nüüd laupäeval selgus, on mul halb aimdus. 
Ühel hetkel helistas naaber, et meie koer on nende juures, arvas, et magasin. Mainisin, et olen tööl. Kui seda kuulsin, et veel mitu tundi olnud ja möllanud nende mitte eriti hea välja nägemise isase krantsiga. Ja siin pole midagi enam teha, tegu tehtud ja naaber ei raatsinud koerte sellist möllu ka katkestada või mulle helistada. Igal juhul ma eriti meelitatud pole. Mulle ei meeldi krantsid ja kui sel koeral oleks väljanägemist. Siis veel kuidagi, aga teada, missugune iseloom jne. Ei ole see eriti vastu võetav. 
Ja eks olen ka pahane, et lapsed olid teleka taga ei liikunud õues piisavalt, siis oleksid märganud, et koera pole kodus. Ja kui ma koju helistasin, siis ei kuulatud ka, kus koer asub. Vaid mindi naaber külasse otsima. 
Kuid kelle peale olla pahane ei tea, ega oska, aga sellest loost olen ma väga häiritud ja koertega  suhelda ei taha. 
Hobused tekitasid veel eile õhtul oma osa, peaaegu kell mõõtis keskköö tundi, kui tütar hõikas, et nägi Katit ja Hertat aida juures. Läksime siis neid püüdma. Ja kogu ületee aiast kari väljas. Õnneks polnud ma veel unemaailma suikunud ja siis selle võrra oli mul lihtne voodist tõusta ja minna kabjalisi püüdma. Osa toimetasime maja otsas olevasse lauta ja paar suksut lasime karja sekka vooluga aeda.
Hobused armastavad rutiini, aga mulle meeldib rutiine murda. Vahelduseks murda igapäeva harjumusi. Võtta karjast neid, kes kipuvad sõnakuulmatuks ja panna üksinda aeda. Hobune tunneb ennast siis eraldatuna ja karistatuna, kui ta on karjast eraldatud.
Sellepärast ka Randa siis sellise eemaletõmbununa inimesest tunneb. 
Praegu on ta ruttu kohanenud ja eile päeva ajal vaatasime lastega, kui arvestavalt teised hobused tema varsaga ringi käivad, et osa tema kaitsest hakkab nagu taanduma. Hobune ei astu kunagi peale. Hetkel koolitan Randat käe kõrval astuma, kipub oma laiahaardelise sammuga mu väiksele varbale astuma. Ja see juba teatud osas mul kannataja rollis ongi (hell). 

Vääriselupaigad, muinsuskaitse ja looduskaitse objektid...

Sai osaletud keskkonnahariduse raames, looduskaitsekuuga seoses loode Raplamaa keskkonnatähtsusega objekte. Giidideks oli Uno Treier  ja Taavi Ehrpais (tutvustas Vardi metskonnas eksiteerivaid loodusväärtusi. Teekond algas Vakra jahimeeste rajatisest (katusealune-kus kohaliku jahiseltsi liikmed pärast jahi lõpetamist oma tegemisi ja päeva sündmustest jagavad). Lähedale jäi veel allikad. Metsa rüpest leidus veel metsavenna punker (kohalikud mehed rajasid koolilastele näidiseks) ja teine mis Vakra muinaslinnuse järsu nõlva sisse rajatud, eks kunagi nõukogude võimu eest peitu pugenud pere. 
Vardi jahiseltsi kütiliini vaatlus, mulle meenus kohe võrdlemiseks Rootsis nähtud sama süteemis rajatud kütiliin.
Kahju on see, et unustasin fotoka. Meelest on läinud 18- sajandi lõpus ja 19 sajandi oma pea 6 aastat eksisteerinud koolimaja nimi.
Sai tutvutud Vardi looduskaitsealaga ning selles peituvate saladustega... eakad männid ... vanus ulatub pea 200 aastani ehk täpsemalt on neile pakuti 190. Ohkima võttis nähtud varjualuse loodusjõududele allajäämine ja kajas mitmete mõtetes, et kes sellega peaks tegelema ja selgus, et kõik ülesanded on antud RMK-le ehk siis nende vastutus alas on looduskaitsealade rajatiste korrasoleku eest. 
Laukna piiri maile jõudes palus Uno jälle hetkelist peatust, et näidata vaigutus lanki. 
Lõuna paus peeti piisavalt Juurimaa talli läheduses kunagises Vinguti paemurru karjääris, kus nõuka ajal peeti jaaniõhtuid. Ja talli lähedalolu tõestas ka viimati mainitud loomade jäljed. 
Uno on lahe selle poolest, et ta oli üks paigal püsimatu ja käis pidevalt ringi esitades küsimusi või  läbi oma avatud silmade tekitas uudishimu kasvavate taimede kohta. Ühtepidi meeldis see päev, kuna see aitas tuletada meelde kõike õpitud. Kõige rohkem tekib ikka eksimused kõrreliste heinataimede määramisega.
Lõuna pausi lõppemise järel sõit jätkus Paka mäele (vabandage mitte Raikküla valla Paka mäega segi ajada-sain mina teada, et midagi sellist asub sama nimelist asub ka Märjamaa vallas. Ikka taimed ja Uno keris üpris põnevaks. Katkujuur http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=103; ojamõõl http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/ojamool.htm; kõige rohkem tekkis diskussioone ja arvustusi paakspuu ja türnpuu erinvused ...http://www.looduskalender.ee/es/node/8187.
Sipa pärn...
Mis soost on kadakad ja miks ühed tolmavad ja teine kõrval kadakas ei tolma...? Millised orhideed on õitsemas ... http://www.orhidee.ee/index.php?id=50; Ja mis kaitsekategooria alla kuuluvad, nüüd mil kui ma kirjutan seda, et tahaks siiski täpsustada; II kategooria looduskaitsealused liigid Eestis on liigid, mis esinevad väga piiratud alal või vähestes elupaikades ning kelle arvukus langeb ning levila aheneb.

Teise kategooriasse on arvatud 259 liiki. Mõned liigid on vabariigi valitsuse määrusega paigutatud valedesse rühmadesse (näiteks järv-lahnarohi on loetud katteseemnetaimede hulka, tegelikult on ta sõnajalgtaim). Määruse järgi on sõnajalgtaimi 5, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, seeni27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 50 liiki.

Vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud teise kategooria looduskaitsealuste liikide elupaikadest võetakse kaitse alla.

Sama kategooria alla kuuluvad ka Sõeratse paane pealsel nähtud müür-raunjalg ja pruun-raunjalg.Esimesel sammul tungis ninna murulaugu lõhn. Seda leidus ohtralt ühe tee poolel. Sama kohalt paeproovi augu seinas lesis must-seatigu (tunnistan, et vähemalt pildi järgi sedasi välja nägi, ei ole sellel alal kompetentne, püüdsin nüüd õhtul õiget teolist määrata). 
Tänane päev oli meeleolukas ja sai miskit meenutatud, mis kuulub mu ampluaasse. Lisaks hobustele tahan üha enam ja enam ikka tunda loodust rohkem. Kui miskit taimedest meenub lisan siia nimekirja. Igal juhul korda läinud päev loodushariduse omandamises.

Vahelduva eduga hobustest ja siis muudest sulelistest ja karvalistest.

Meeldib kirjutada rohkem mineviku vormis. Eile järjekordset hooldust läbi viies probleemsetele kapjadele. Alustasin oma tegevust Hertast  -  pesin enne kabjad, vees lahustatud rohelise seebi ja svammiga. Siis pintseldasin jälle kihi vitaminiseeritud kabjaõliga kõik jalad. Vahe peal jõudsi ka väravasse Randa, kes siis uudistas, kuid lõpuks kärsituks muutus, väljendades oma soovi ka, et ma temaga tegeleks. Imetlesin tema eilset kärsitust ja samas soovi, et ma temaga tegeleksin. Nii sain ka väikest ulakat Anettet nata silida.  Ma ei kiirusta tema paitamistega, tahan et varsake hakkaks ise huvi ilmutama, kuni ulakaks muutumiseni. 
Pärast Randat sai siis ponidel niisama (neil kapjadega ei ole probleeme), aga ilusad näevad, kui neid nata õliga määrida. Randa lasi oma kabjad üllatavalt hästi pestud ja õlitatud. Kui lastel rohkem aega, teeme ka kabjad korda. Lasin karja lisaks Testemona. Tutvus Randa ja Testu vahel sujus enneolematult rahulikult, natuke lingutas Testu kõrvu, aga selliseks löömaks ei kujunenud. Loodan, et mingi aja vältel olen suutnud kokku viia kogu karja. Kui Randa saaks nati julgemaks ja tema enesehinnang paraneks, siis sujuks hobusekarja paremini sulandumine. Kuid tunnistan, et tasa ja targu toimuvad muutused rõõmustavad mind üha. 
Eks õppimist ja kaalumist enne uue sammu tegemist ole mul palju, aga miks ma muidu neid kabjalisi pean, kui ma koolitust neilt ei oskaks saada. Iga õppetunni, mida mulle need rullid karjamaal jagavad on ehedad ja rõõmu valmistavad.
Kõige rohkem õpetas mind, mu oma esimene hobune Ermi (Taru liinist) temast on järglane Tember (elukoht Kuusiku tall, praegune omanik Eero Esner).

Kuri kanaemme ja peret hoidev kukeisand.

Juba teist päeva ajab muigama tähtsust täis kukeisand. Koerad piiluvad arglikult, kus asub kanaema ja kukk. Miks...? Ühel kolmest kanadest (mis Sassust järgi jäi) on pisipere, argipäeva toimetused alagavad koheselt koerte toidukausside revideerimisest ja kui need juhtuvad tühjad olema, tahetakse mullega naha peale anda. Eile pidin sellepärast väga... väga... kiirelt tegutsema. Vabandasin härra kuke ees, et oot kohe parandan vea. Ja panin siis toidu kanaperele esimeseks (koerte ees, et kukk ja kanad tunneksid ennast tähtsana). Samas kui koer kaitseb kanaperet, tunnustan koeri omakorda (millegi maitsvaga ja alati kiitus käib asja juurde). Koer on loodud inimese sõbraks ja ta peab teadma, et kogu kuuluv vara siiski peremehele ja seda peab oma koera ustavusega oskama kaitsta. Samas koerad on siis ülesse kiidetud ja lähen alati nende meeldiva tegevuse juurde ,,hõikan, kas lähme metsa" see on nende lemmik teema. Tegelikult metsas meeldib paljudele koertele käia, kui sinna kuulub veel jõukohane ning meelepärane dressuuri kordamine, siis koerad tahaks inimest ainult teenida. Mis mulle meeldib koertega metsas käies veel märgata, nende õnnelikuks olemist. Nii lihtne see ongi. Kas mitte loodus või siis kodustest loomadest pole meil miskit õppida. 
Mainin, olen õnnelik nende üle, kes ümbritsevad mind. Koerad on mind aastaid saatnud. Olin 2 aastane, kui vana-vanemad mulle esimese koera ostsid, kellega koos siis kasvasin. Naabrionu, kes varahommikuti alati mööda sõitis oma argipäeva rutiini rikkasse töö postile, oli ta märganud alati mind koeraga kuskil heinamaal... hiireurge kaevamas koos koeraga = õigemini olin koerale moraalseks toeks. Kui koer Dzerri leidis hiirepesa, siis selle harutasin lahti, pidin teadma, kui palju leidub selles hiirepoegi. 
Aastaid hiljem, kui ma Lagedi koolis käisin ja vahel nädalavahetuseti vana-vanaema eest piima andmas käisin. Siis mulle neid jutte vestis.  Nüüd see naabrionu küll surnud, aga meenuvad aastad, kus nagu naabritena tihedas koostöös sai ka heina tehtud. Oi aegu ammuseid ... ütlen lihtsalt meenutuseks. Need olid kaunid ajad.

... nati lisa, karjamaale oma karja külastama minnes haarasin veel maiuste ämbri, et meelitada ligi kõik hobused. Esimene kes kohale jõudis oli Herta (eelistan Hertat ponidele, hetkel on dominantsed isendid teisel karjamaal). Mul on soov Randa oma poolele võita, seekord ei pööranud talle üldse tähelepanu (vaja oli uuesti päitsed pähe panna). Suhtlesin teiste hobustega ja märkasin, et Randa tundis sama moodi huvi, et ahaa midagi jagatakse. Peaks uurima, alul ebalevalt ja aeglaselt lähenedes uuris, et mis toimub ja siis ka teiste hobuste vahele oma nina pistis ja siis samamoodi mokkade vahele maiuse pakkusin. Olin üllatunud, et täna karjas olles hulga julgem, tundub, et eelmise karja kaotus mõjus Randale palju psühholoogiliselt. Seegi on hea, et Amanda oma olemusega mõjub ikka palju. Vahel liigub ta oma varsa ja Amanda saatel karjamaal nagu mära kahe varsakesega.
Veel seenel käinud...
www.lowwodusmuuseum.ee/big_imgs/kevadseened/i_myrkel_kogrits_kurrel.htm
leidsib otse pannile panemiseks mürkleid nii mõnusad nämmad seened.

Eilsest siis on meil Randa karjas, kuid hoiab veel varssa eraldi. Ainus kellel on varsale ligipääs lubatud on Amandal. 
See on siiani teadmata, kuidas või kes on algataja, kõik ühineksid. Täna pean ka teise karjusesse igaks juhuks voolu tooma, vaatamise järel on selgunud, et Randa on aru saanud, et vool puudub karjusest. Teine on Herta (torikad kipuvad olema voolu suhtes immuunsed).