Sassul algas innaperiood, see on küllaltki pikk aeg vähemalt kuu aega kulub sellele. Minule kui emase koera omanikule on see väga töö mahukas.
Varemalt, kui mul kolli oli, siis tema iseloomus tekkis muutus. Hakkas möödujaid hammustama. See oli minu jaoks alati märk, millal teadsin teda kinni panna.
Kuid Sassu puhul ei osanud tähele panna, kui seda et tekkis suur söögiisu. Kohutav, isegi ei mallanud oodata, millal ma jõudsin toidukaussi täita, kui püüdis närviliselt tormata söögi peale. Mõtlesin, et pöördun loomaarsti poole ja uurin, et järsku on ta saanud puukidest mingi haiguse. Vaatasin ka mitmel korral saba alla, kuid mingeid olulisi märke ei täheldanud, et oleks vihjanud jooksuaja algusele. Kuid mis nüüd laupäeval selgus, on mul halb aimdus.
Ühel hetkel helistas naaber, et meie koer on nende juures, arvas, et magasin. Mainisin, et olen tööl. Kui seda kuulsin, et veel mitu tundi olnud ja möllanud nende mitte eriti hea välja nägemise isase krantsiga. Ja siin pole midagi enam teha, tegu tehtud ja naaber ei raatsinud koerte sellist möllu ka katkestada või mulle helistada. Igal juhul ma eriti meelitatud pole. Mulle ei meeldi krantsid ja kui sel koeral oleks väljanägemist. Siis veel kuidagi, aga teada, missugune iseloom jne. Ei ole see eriti vastu võetav.
Ja eks olen ka pahane, et lapsed olid teleka taga ei liikunud õues piisavalt, siis oleksid märganud, et koera pole kodus. Ja kui ma koju helistasin, siis ei kuulatud ka, kus koer asub. Vaid mindi naaber külasse otsima.
Kuid kelle peale olla pahane ei tea, ega oska, aga sellest loost olen ma väga häiritud ja koertega suhelda ei taha.
Hobused tekitasid veel eile õhtul oma osa, peaaegu kell mõõtis keskköö tundi, kui tütar hõikas, et nägi Katit ja Hertat aida juures. Läksime siis neid püüdma. Ja kogu ületee aiast kari väljas. Õnneks polnud ma veel unemaailma suikunud ja siis selle võrra oli mul lihtne voodist tõusta ja minna kabjalisi püüdma. Osa toimetasime maja otsas olevasse lauta ja paar suksut lasime karja sekka vooluga aeda.
Hobused armastavad rutiini, aga mulle meeldib rutiine murda. Vahelduseks murda igapäeva harjumusi. Võtta karjast neid, kes kipuvad sõnakuulmatuks ja panna üksinda aeda. Hobune tunneb ennast siis eraldatuna ja karistatuna, kui ta on karjast eraldatud.
Sellepärast ka Randa siis sellise eemaletõmbununa inimesest tunneb.
Praegu on ta ruttu kohanenud ja eile päeva ajal vaatasime lastega, kui arvestavalt teised hobused tema varsaga ringi käivad, et osa tema kaitsest hakkab nagu taanduma. Hobune ei astu kunagi peale. Hetkel koolitan Randat käe kõrval astuma, kipub oma laiahaardelise sammuga mu väiksele varbale astuma. Ja see juba teatud osas mul kannataja rollis ongi (hell).
Varemalt, kui mul kolli oli, siis tema iseloomus tekkis muutus. Hakkas möödujaid hammustama. See oli minu jaoks alati märk, millal teadsin teda kinni panna.
Kuid Sassu puhul ei osanud tähele panna, kui seda et tekkis suur söögiisu. Kohutav, isegi ei mallanud oodata, millal ma jõudsin toidukaussi täita, kui püüdis närviliselt tormata söögi peale. Mõtlesin, et pöördun loomaarsti poole ja uurin, et järsku on ta saanud puukidest mingi haiguse. Vaatasin ka mitmel korral saba alla, kuid mingeid olulisi märke ei täheldanud, et oleks vihjanud jooksuaja algusele. Kuid mis nüüd laupäeval selgus, on mul halb aimdus.
Ühel hetkel helistas naaber, et meie koer on nende juures, arvas, et magasin. Mainisin, et olen tööl. Kui seda kuulsin, et veel mitu tundi olnud ja möllanud nende mitte eriti hea välja nägemise isase krantsiga. Ja siin pole midagi enam teha, tegu tehtud ja naaber ei raatsinud koerte sellist möllu ka katkestada või mulle helistada. Igal juhul ma eriti meelitatud pole. Mulle ei meeldi krantsid ja kui sel koeral oleks väljanägemist. Siis veel kuidagi, aga teada, missugune iseloom jne. Ei ole see eriti vastu võetav.
Ja eks olen ka pahane, et lapsed olid teleka taga ei liikunud õues piisavalt, siis oleksid märganud, et koera pole kodus. Ja kui ma koju helistasin, siis ei kuulatud ka, kus koer asub. Vaid mindi naaber külasse otsima.
Kuid kelle peale olla pahane ei tea, ega oska, aga sellest loost olen ma väga häiritud ja koertega suhelda ei taha.
Hobused tekitasid veel eile õhtul oma osa, peaaegu kell mõõtis keskköö tundi, kui tütar hõikas, et nägi Katit ja Hertat aida juures. Läksime siis neid püüdma. Ja kogu ületee aiast kari väljas. Õnneks polnud ma veel unemaailma suikunud ja siis selle võrra oli mul lihtne voodist tõusta ja minna kabjalisi püüdma. Osa toimetasime maja otsas olevasse lauta ja paar suksut lasime karja sekka vooluga aeda.
Hobused armastavad rutiini, aga mulle meeldib rutiine murda. Vahelduseks murda igapäeva harjumusi. Võtta karjast neid, kes kipuvad sõnakuulmatuks ja panna üksinda aeda. Hobune tunneb ennast siis eraldatuna ja karistatuna, kui ta on karjast eraldatud.
Sellepärast ka Randa siis sellise eemaletõmbununa inimesest tunneb.
Praegu on ta ruttu kohanenud ja eile päeva ajal vaatasime lastega, kui arvestavalt teised hobused tema varsaga ringi käivad, et osa tema kaitsest hakkab nagu taanduma. Hobune ei astu kunagi peale. Hetkel koolitan Randat käe kõrval astuma, kipub oma laiahaardelise sammuga mu väiksele varbale astuma. Ja see juba teatud osas mul kannataja rollis ongi (hell).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar