Viimaste päevade sündmused on siis oodatavatest kiiremaks kulgenud. Lootsin, et Randa poegmiseni on ikka mõni nädal aega, tundub, et hobutita aga tahtis varem siia ilma sündida. Tegelikult, kui varssa ennast vaadata, siis kõik on normis ja õigeaegse varsa moodi. Varsal jalad ilusti all ja loodan, et õpib oma emmet ka kiirelt tundma. Eile proovisime korra teda isegi õue jalutama viia. Kuid varss otsustas teisiti, tundus., et hetkel emme ei huvitanud teda enam kuidagi moodi ja pani oma kappamisi tegema. Hobuemme aga endast nii välja läks, et ei arvestanud isegi minuga. Hoolimatta oma pingutustest suutsin hobust hoida sellel distantsil, et ei jookseks peale. Sellisest loomakäitumisest tegin järelduse, et oskab inimesel pähe istuda. Hobune kes ei hooli inimesest ka ärevuse seisundis olles näitab tema koolitustaset.
Nüüd on teada, mis on vaja esmaseks võtteks selgeks hobusele teha. Eks varsti ka sadula alla panek. Kuna vanust nii palju, siis peaks ta juba nii mõndagi oskama.
Ei tea ja ei tahagi teada, mida võis 30.aprillil murutari tädi mu naabrimehele öelda, aga midagi niisugust oli, et järgmine päev purjus olekus oma segase jutuga mu töid ja tegemisi segama tuli. Kolmapäeva õhtul tööl olles, aga kontrollimatult ja vahetpidamata ühe õhtu jooksul 12 korral helistada suutis. Juba teise helistamise ajal panin kõige lihtsama vahendi nimetuse alt nagu filtriloendisse mobiilinumbri. Juba eelmine aasta oli selline lugu (jälle pärast Murutari tädiga kokkupuutumist ta muutus selliseks). Ta arvas, et on kõva mees, kui ütleb oma seltskonna ees midagi tobedalt vaimukat naabrile, kuid seda ta ei osanud ette näha, et juba pikemaks ajaks ei suuda ta enam suhtlust enam taastada. Mul seisis ta number siis septembrist saadik kuni märtsikuuni filtriloendis, kus siis selle staatuse maha võtsin ja nüüd jälle hakkas jama pihta.
Eile sai siis lõplikult karikas täis. Helistasin politseisse, kuna teema puudutas hobuseid, kus siis viimaseks sõnaks kummitama jäi lubadus mu hobustest grillhobused teha. Selline sõnum pole mu meelis teema kõrvadele. Kahju on, et mu mees kardab teda. See on kõige halvem variant, et miks mina pean tegelema inimesega, kes põlgab naisi ja peab neid mingiks objektiks. Sellisele inimesele on vaja vahel meesterahavast paika panijat. Kuna olen naaber, siis ma ei tea kunagi, mida ta võib teha loomadega. Ta oskab ühel hetkel olla ka karm inimene, kes ei tunnista piire aru andmata enesele, mida ta teeb.
Paneksin siia kirja psühholoogilise selgituse, olles kunagi koos naabriga käinud toomas ühte ponitäkku, jõudis ta rääkida oma lapsepõlvest. Sellest sisust korjasin enesele info, et ema, kes oli tema kasvatajaks, ta üldse ei kuulanud. Oma noorpõlve oli ta üks ulakamaid ja sõnakuulmatuid lapsi oma peres. Kellele olevat meeldinud halba teha ja siit loo moraal... millised oleme olnud noorpõlves, selline elu kujuneb ka vanaduspõlves. Vähe on neid kes suudavad endas selgusele jõuda, mida nad elult tahavad ja kujundada vanaduspõlv.
Nüüd on teada, mis on vaja esmaseks võtteks selgeks hobusele teha. Eks varsti ka sadula alla panek. Kuna vanust nii palju, siis peaks ta juba nii mõndagi oskama.
Ei tea ja ei tahagi teada, mida võis 30.aprillil murutari tädi mu naabrimehele öelda, aga midagi niisugust oli, et järgmine päev purjus olekus oma segase jutuga mu töid ja tegemisi segama tuli. Kolmapäeva õhtul tööl olles, aga kontrollimatult ja vahetpidamata ühe õhtu jooksul 12 korral helistada suutis. Juba teise helistamise ajal panin kõige lihtsama vahendi nimetuse alt nagu filtriloendisse mobiilinumbri. Juba eelmine aasta oli selline lugu (jälle pärast Murutari tädiga kokkupuutumist ta muutus selliseks). Ta arvas, et on kõva mees, kui ütleb oma seltskonna ees midagi tobedalt vaimukat naabrile, kuid seda ta ei osanud ette näha, et juba pikemaks ajaks ei suuda ta enam suhtlust enam taastada. Mul seisis ta number siis septembrist saadik kuni märtsikuuni filtriloendis, kus siis selle staatuse maha võtsin ja nüüd jälle hakkas jama pihta.
Eile sai siis lõplikult karikas täis. Helistasin politseisse, kuna teema puudutas hobuseid, kus siis viimaseks sõnaks kummitama jäi lubadus mu hobustest grillhobused teha. Selline sõnum pole mu meelis teema kõrvadele. Kahju on, et mu mees kardab teda. See on kõige halvem variant, et miks mina pean tegelema inimesega, kes põlgab naisi ja peab neid mingiks objektiks. Sellisele inimesele on vaja vahel meesterahavast paika panijat. Kuna olen naaber, siis ma ei tea kunagi, mida ta võib teha loomadega. Ta oskab ühel hetkel olla ka karm inimene, kes ei tunnista piire aru andmata enesele, mida ta teeb.
Paneksin siia kirja psühholoogilise selgituse, olles kunagi koos naabriga käinud toomas ühte ponitäkku, jõudis ta rääkida oma lapsepõlvest. Sellest sisust korjasin enesele info, et ema, kes oli tema kasvatajaks, ta üldse ei kuulanud. Oma noorpõlve oli ta üks ulakamaid ja sõnakuulmatuid lapsi oma peres. Kellele olevat meeldinud halba teha ja siit loo moraal... millised oleme olnud noorpõlves, selline elu kujuneb ka vanaduspõlves. Vähe on neid kes suudavad endas selgusele jõuda, mida nad elult tahavad ja kujundada vanaduspõlv.
