Eelmine nädal oli siis toimekas. Vabariigi sünnipäeval Purkus reesõitu tegemas. Asi on paha, et unustasin järjekordselt ära mis kell pidime kohal olema, kas hakkan vanaks jääma küsin alati selle juhtumi korral. Õnneks, et me siiski jõudsime kohale. Lapsi küll palju polnud, saime hakkama. Laupäeval jälle sõit, siis ka reele mahtuvuse osas vähemusse arv jäi, kuna oli haigestujaid. Laupäevase sulale saime siis silorullide juurde tee rajada, valmistusime pojaga hoolega, et saaks silo vedada ja eile tänasime, et õigel ajal liigutasime. Kui oleksime alustanud pühapäeval, siis oleksime igate pidi hätta jäänud.  Eile siis sain ka lõpuks kuus silo rulli veetud hobustele, kahe päevane vedu lõppeski. Lihtsat super.
Ja pärast seda suusatamas Palukülas käidud lastega, kus siis 10 kilti maha sussasin ( kaks 5 km ringi = kaif). Käsi  andis õhtul ikka parajalt tunda (paistesse läks), kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu. Panin teise pehme padjale puhkama ja hommikuks oli jälle korras. Kips loksub ja segab palju. 

Päris vastlapäev sai siis eile selja taha kirurgi kabineti ukse taga veedetud.  Mitte ainult meditsiinis pole puudujääke on ka aja kinni panemisel registratuuris segadusi. Kui eelmine nädal sai küsitud aeg 21.02 siis registri tädi oli selle kogematta (ehk siis tänasele) kolmapäevasele päevale pannud. Õnneks kirurg võttis ikka jutule ja vahetati röntgenis tehtud uue pildi alusel kips ja tagasi paluti tulla kahe nädala pärast.
Ok, see selleks, kips ei takista mul olulisi tegevusi, ainus raske moment on rangi rinnuse kinni tõmbamisel hobuse ette rakendamisel, selle aitas täna kinni tõmmata Anete. Käisin Kabala lasteaia lastele sõitu tegemas. Lapsi oli vähe ja sellega seoses siis läks sõit kergelt, eks muidugi Herta kibeles kähku koju. Õnneks suutsin rasketes kohtades teda ohjes hoida. Tagasi koduteel läbi metsa ei tekkinud kordagi Hertal vastupandamatut mõtlikust, et kas minna või mitte. Metsas on ikka korralikult lund. Järgi jäi korralik vagu. 
Täna veel lahe kild, tegin pea oma 10 km suuskadel ja siis leidus inimesi, kes ei suutnud mõista, et miks ma suusatan. Tegelik mõte, et natuke teha trenni hoolimatta, et käsi kipsis.  Läheks ilm nati selgemaks, saaks silo vedada. Enne ei hakka selle veoga, kui sadudele väike paus tekib, eks nüüd siis jälle heintele üleminek.

Kaks päeva läks kiirelt mööda. Tegelesime lastega reesõidu teemaga. Jama on see, et kui oluline käsi kipsis ja mingit jõutööd teha ei saa seda mitte mingil juhul teha. Kuid mul on tublid lapsed, kes siis aitasid selles rollis. Üks asi mille üle hetkel pead murran, on see kui kallis peaks olema reesõidu tunni hind?

Lisasin pildi kus Sassu on seltkonna kaaslaseks. Pool teest harrastas reel kaasa sõita. Kui ma koju töölt alati tulen, ootab tema juba mind tee otsas. 

Vastlad lähenevad, ja kukleid saab ise teha. Seekord, kus mu käsi mõra tõttu kipsis ei saa ma paljusid asju teha. Nii ongi, et olen pidanud kogema viimaste päevade ajal rohkelt laste abi tegemistes. Lapsed on super tublid on hakkama saanud. Katsetasime ka Teebat ree ette, aga see vaa põrguline loom, pani kohe galoppis minema ning kanged lapsed olid ree pealt kadunud. Ja suks kimas läbi aia regi järel ise üdini märg ja väsimuse ning tüdimuse mätrke näitamata. Kirjeldamatu soov tekkis kohe alustada psühholoogiline sõda ehk siis mõistatada missugune koolitus talle peaks sobima.>

Ilmataadi vembud ja külmetunud traktor. Kaks nädalat võttis siis aega, kui see külmast läbi lõhki kangestunud raudmonument õues oma mürina ülesse võttis. Juba eelmise nädala alguses uurisin probleemide sügavusi targematelt traktoristidelt ja siis kuulsin, et käivitamine vene traktoril külmaperioodi järgselt kehva pidi olema. Oma hinges lootsin imele, kuid tunnistan, et jumala imest jääb asi ikka kaugele. Tuleb tegutseda siiski oma mõistust kasutades. Muidu on nii, et kasu asemel võib asi tegelikkuses muutuda vanarauaks.Kolm päeva võttis nüüdki aega, esimene päev pliit, siis teine päev paar tundi pliit ja plekk vannis käigukasti kohale tehtud lõke. Ja siis teine pool lasi käigukastist vee välja. Arvata on et sügiseste vihmadega oli sinna kogunud enne külmade tulekut korralik sademete vesi mööda käigukangi vart alla voolanud. Märkasin enne külmi seda jama , kui vedasin viimati silorulle ette hobustele. Silo veetud, lasin hobused välja. Esimenesena jäi rehetoa ukse seisma Herta, kes ei mõelnudki ennast liigutada karjamaa suunas. Nii kui Testu õue sai võttis koge galopis kiiruse ülesse ja tormas tuhinaga karjamaale ja silorulle sügama. Nimetan seda sööda tervitus rituaaliks ning juhtlooma poolt kõigile selgeks tehtud, et tema hakkab sellest esimesena sööma. Kõik hobused olid oma moodi rõõmsad, kes ajas kedagi taga või vastupidi. Homme siis panen mõne suksu ette ja reetama ja jälgi külavahele tegema.

Lootsin selle nädala alguses,et külm annab järele, aga tuhkagi. Tahtsin proovida uut akut ja starterit traktori käivitamisel. Kaks viimast päeva ei ole enam traktorit proovinud käivitada. Ega mul ka sööda probleemi ei ole. Heina saan lakast eks see ette vedu ole tüütu, mida peab tegema lisaks vee vedamisele. Homme alustame siis varakult traktori sulatamisega. Täna tundsin ennast väsinuna, arvata võib, et välis tingimustes madal temperatuur on uinutava teguriga. Alati kui õhtu eel tuppa saan murrab uni jalalt maha. Nii mõnus on kohe silm kiirelt looja lasta. Täna kui hobuseid karjamaale lastes,jooksid nad esmalt kohe Testemona juhtimisel kaera söötmis kohale. Ja siis ei jäänud mul muud üle kui kaer kohe ette jagada. Jälgisin et mõni kabjaline ei hakka nõrgemaid eemale tõrjuma. Paari tunni pärast Laura tuli tuppa, kes mainis, et Herta on aiast välja kolinud. Egas miskit haarasin oheliku ja läksin ulakat torikat sisse tooma. Viskasin veel mõned hangutäied heina alla ja vedasin karjamaale hobustele ette. Märkasin, et Paula seisis teistest hobustest õnnetu ilmega eemal,ehh mõtlesin läksin tuppa mainisin Anetele, et ole hea too Paula ka sisse Hertale seltsis. Herta ja Paula on nüüd suured sõbrannad, kes ei suuda üksteiseta enam kuskil olla.

Külmalaine selleks korraks siis möödunud. Eelistasin rohkem tubasele elule keskenduda ja väljas toimetustest piirdusin ainult loomade hooldamisega. Eelmine nädal kanti siis hobustega seotud toetused üle. Otsisn kohe traktorile uue aku ja uue starteri. Lihtsustada käivitust. Eile siis käivituse ajal jäi millegi pärast aku kehvaks sai siis uuesti tuppa toodud ja mis selgus teine tühi.Panime siis uue aku laadima. Imestama pani see, et kas siis on tüssatud mind. Poest küsisin, et kas aku on täis, kinnitati ühest suust,et jah on. Kuid kummaline, aga mul on ametlik kiri, et kui miskit on saab tagasi viia. Tõin siis välja garantiikirja ja uurisin, et mis siis toimub. Meil on väiksed kurvad uudised vanaema suri. Lastele oli ta vana-vanaema. Missugune oli tema lõpu teekond ei taha kohe kirjeldada. Nii paljukest, et meie meditsiin on alla käinud ning oskus panna tõest diagnoosi on kadunud. Arste kui selliseid puuduvad.