Päris vastlapäev sai siis eile selja taha kirurgi kabineti ukse taga veedetud.  Mitte ainult meditsiinis pole puudujääke on ka aja kinni panemisel registratuuris segadusi. Kui eelmine nädal sai küsitud aeg 21.02 siis registri tädi oli selle kogematta (ehk siis tänasele) kolmapäevasele päevale pannud. Õnneks kirurg võttis ikka jutule ja vahetati röntgenis tehtud uue pildi alusel kips ja tagasi paluti tulla kahe nädala pärast.
Ok, see selleks, kips ei takista mul olulisi tegevusi, ainus raske moment on rangi rinnuse kinni tõmbamisel hobuse ette rakendamisel, selle aitas täna kinni tõmmata Anete. Käisin Kabala lasteaia lastele sõitu tegemas. Lapsi oli vähe ja sellega seoses siis läks sõit kergelt, eks muidugi Herta kibeles kähku koju. Õnneks suutsin rasketes kohtades teda ohjes hoida. Tagasi koduteel läbi metsa ei tekkinud kordagi Hertal vastupandamatut mõtlikust, et kas minna või mitte. Metsas on ikka korralikult lund. Järgi jäi korralik vagu. 
Täna veel lahe kild, tegin pea oma 10 km suuskadel ja siis leidus inimesi, kes ei suutnud mõista, et miks ma suusatan. Tegelik mõte, et natuke teha trenni hoolimatta, et käsi kipsis.  Läheks ilm nati selgemaks, saaks silo vedada. Enne ei hakka selle veoga, kui sadudele väike paus tekib, eks nüüd siis jälle heintele üleminek.