Kurb tunne valdab.

Kuupäevad lausa jooksevad silmade ees, alles see oli, kus ootasime lastega pikki silmi, et saaks koolivaheajale, kuid nüüd, vaatan iga päev kuupäevasid, et augustilõpp läheneb hirmsa kiirusega. Kurb... kurb... kurb... algab jälle kool ja siis on selline kiirus, et palju tööd langeb minu õlgadele. Meil on veel ehitus majas pooleli, eks ootame, et saame sellega ühele poole, et siis uuel aastal võtta uued asjad tegemisele. Mõte tiksub peremajutusega avalikusesse astuda. Hetkel puudub pesemine ja see on vaja juurde luua.

Mõningad probleemid on veel päeva korral loodan, et needki lahenevad.

Kuid ühest asjast ei suuda ma ei üle ega ümbert minna on ponitäku surm. Lootsime lastega nii väga, et saame suvel juba matku juhtida. Oli juba oma arengult nii kaugele jõudnud. Käis ilusti sadula all. Kuuletus hästi, probleeme ei olnud, aga kui olen jälle üksi, tekib kohe jälle mõte, et miks see juhtus ja mis oli selle põhjustaja. Raske on sellest teemast üle saada, kuigi loomaarst lohutas, et sooltekeeru vastu ei saa keegi seista. Ei suuda ma sellest lohutusest üle saada. Pigem selline olukord tekitab veel suuremat kontrolli loomade üle. Iga kord, kui ma loomad saadan uuele karjamaale, pigem istun või leian endale mingi tegevuse, et jälgida neid.

Muidu jah on ok, loodan, et sellel aastal saan ka talunimega sildi ülesse panna. Tegevust jätkub, ootan millal saan valla raamatukokku minna, et saaks uusi pilte siia laadida.

Viimase nädala lõpp.

Ehheee, nii lahedat ja romantilist nädalavahetust pole pikka aega tunda saanud. Kui on kuhugi vaja perega välja sõita ja vaja kaasa võtta ööbimis varustus. On see ikka piisava kannatuse ja proovile paneku aeg. Sõita kuhugi loodusse, kui osa inimesi tormas linna ,, Vabaduse laulu'' kuulama, siis mina eelistan loodushelisid rahvarohketele üritustele.

Nii see saigi teoks. Esimene koht kus siis maandusime oli Niiby küla, kus elab mu ema koos õelaste Sanderi ja Sigridiga. Sinna jõudmist ning väikse eine võtmise järel suundusime siis ühises meeleolus juba Dirhami. Kus siis vennas oma paadi kärult lastega merre toimetas ja kõik huvilised oma sõiduoskusi proovida. Õhtul sai siis süüdatud lõke, eks muidugi unustasin, et paljud osalesid ujumises. Mina seda ei teinud, minu jaoks oli vesi jahe ja sinna sisse nagu ei igatsenud.

Öösel, kui lapsed telki pugenud ja kuu taevasse tõusnud, käisime abikaasaga käsikäes mööda liivast randa ja kuu ereda valguse ning helendava lainetuse helina taustal Dirhami sadamas vaatamas, kas on hommikul kellegil kalastama minna. Meie peres on kolm vaimustust tekkinud, hobused, puutöö ja kalastamine. Mina kalastaja pole, eelistasin käia metsas marjul, samal söötsin siis kohalikke sääski, mis lausa parvena ning väga õela verehimuga trügisid mütsi alla. Puudust polnud ka puukidest. Neid leidsin ohtralt, küll telgist kui ka riietel ronimas.... Jubee minu jaoks.

Bioneer - Esimene loomade nahahaiguste spetsialist Baltikumis sai diplomi

Bioneer - Esimene loomade nahahaiguste spetsialist Baltikumis sai diplomi

Järsku läheb vaja.

Ongi üks nädal jälle läbi saamas. Kuid mälestused Varbola puupäevadest piltide peal jäävad kauaks meenutama, kõigest toimunust. Loodan lähimal ajal ka uued kaadrid koha peal tehtust siia üle kanda.

Ikka meenutuseks kiidan RMK poolt rajatud telkimis ala. Miks mulle see meeldib? Kaev, kust saab vett pumbata, ei pea kuhugi kaugemale vett otsima minna. Olles iga aasta seal külastajaks olen kogenud, et selle koha kasutus on laiaulatuslik ja väga suure tuntuse leidnud.

Olen vist ikka mõtetes selles Varbola metsades ja puupäevades. Tagasi tulles käisin korra metsa alla kiikamas, et sealt tuua mõned seened. Meie kandis on see aasta vilets kasvuaasta.

Lõppenud siis Varbola reis selja taga.

Olin seal juba teisipäevast. Mulle meeldib RMK poolt rajatud telkimis ala. Tunnistan, et see paik on leidnud suure kasutuse. Isegi väliskülalised tulevad korduvalt sinna tagasi, et oma ööd selles rahulikus metsatukas veeta telgis, või siis karavanis.

Kahel ööl veetsid tsehhid, siis olid muid külalisi. Tutvuda uute inimestega päris põnev.

Varbola puupäevad juba 15-ndad.

Enne teeleminekut kabjad korda.

Pühapäev ja 31. juuli.

Enne kui kodust hommikul lahkusin, käisin veel Hertat vaatamas, põsk paistes haava ümbert. Haavast endast nõret jooksmas. Palusin lastel täna teda rohkem silmas pidada, et kui ilm väga palavaks läheb, siis peab sisse tooma. Mulle ei meeldi haavad mis tekivad augustikuus... ptui, ptui, ptui kolm korda üle õla. Pean silmas, et augustikuus kipuvad haavad halvasti paranema. Ja siis seda rohkem peab seda silmas pidama.

Muidugi kärbsed olid ka selle ümber.

Mõtisklus laagri korraldamises erivajadustega noortele.

5-6 liikmelise noortega peab olema üks eripedagoog, kes jagab teadmisi ja kogemusi puudega noortega tegelemisel. Erivajadusega noortele korraldavas laagris ei saa kõige lihtsamalt läbi. Eelnevalt peavad olema kõik inimesed läbinud mingi koolituse, kes seal mingit osa tegevusega etendab. Igas asjas peab olema ajagraafikus kinni pidav ning organiseeritud tegevus. See tagab laagris korra ja distsipliini. Eelkõige on vaja oskustega ja tugeva empaatia võimega isikuid, kes valdavad häid kehtestamis oskusi. Et võtta mingi teatud arv noori, kellele pakkuda mingit tegevust ilma ajakavata väljub asi varem või hiljem kontrolli alt. Eks mulgi teatud kogemusi tekkinud, kuid tänan, et oskasin olukorras kontrolli ja tasakaalu leida.