Kuupäevad lausa jooksevad silmade ees, alles see oli, kus ootasime lastega pikki silmi, et saaks koolivaheajale, kuid nüüd, vaatan iga päev kuupäevasid, et augustilõpp läheneb hirmsa kiirusega. Kurb... kurb... kurb... algab jälle kool ja siis on selline kiirus, et palju tööd langeb minu õlgadele. Meil on veel ehitus majas pooleli, eks ootame, et saame sellega ühele poole, et siis uuel aastal võtta uued asjad tegemisele. Mõte tiksub peremajutusega avalikusesse astuda. Hetkel puudub pesemine ja see on vaja juurde luua.
Mõningad probleemid on veel päeva korral loodan, et needki lahenevad.
Kuid ühest asjast ei suuda ma ei üle ega ümbert minna on ponitäku surm. Lootsime lastega nii väga, et saame suvel juba matku juhtida. Oli juba oma arengult nii kaugele jõudnud. Käis ilusti sadula all. Kuuletus hästi, probleeme ei olnud, aga kui olen jälle üksi, tekib kohe jälle mõte, et miks see juhtus ja mis oli selle põhjustaja. Raske on sellest teemast üle saada, kuigi loomaarst lohutas, et sooltekeeru vastu ei saa keegi seista. Ei suuda ma sellest lohutusest üle saada. Pigem selline olukord tekitab veel suuremat kontrolli loomade üle. Iga kord, kui ma loomad saadan uuele karjamaale, pigem istun või leian endale mingi tegevuse, et jälgida neid.
Muidu jah on ok, loodan, et sellel aastal saan ka talunimega sildi ülesse panna. Tegevust jätkub, ootan millal saan valla raamatukokku minna, et saaks uusi pilte siia laadida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar