Üks asi millest ma see suvi puudust tundsin oli hobuveo treilerist. Oleks tahtnud käia mitmetele võistlustel. On hobuseid ja ratsanikke,kes võistlevad. Kurb sellega, aga ma loodan, et kui mu üks plaan õnnestub siis tulevaks aastkas tahaks küll ühe kahe kohalise treileri hankida. Juba nii palju oleks sõitmist hobustega kuhugile; ülevaatused, võistlused või siis lihtsalt mingile huvitavale üritusele osalema.

Eile oli suht kiire ja huvitav päev, et oma päeva märkmeid täna jagan, lihtsalt ilm on sundinud tubaseks. Toas ka ühte teist teha. Nii paljukest käisin õues, et hobustele heina ette anda, õues seisev lahtise heina kuhi vaja esimeseks ära sööta(kaetud kilega).
Eile käidi Eeva- Lottat joonistamas ja kiibistamas. ESHK juhatusest Raigo Kollom noorikutest saatjatega (tegu oli Niitvälja loomaarstiga, teise ameti staatus teadmata).
Raigo Kollom on tuntud ratsasportlane, oli üks parimatest ENSV-liidu ajal. Üks minu iidolitest ja eeskujudest.
Olin üllatunud, kuidas ta karjamaale tuli ja oma saatjaid julgustas (need jäid pigem aia taha ootama, kui ma varsa emaga varjualusesse jalutasin). Raigo K. tegi tutvust Mooritsaga ja Pässuga (kes oli tol päeval väga uudishimulik). Raigot pani imestama, et mu kari ei hoia kokku. Ma ei osanud midagi sobivat kosta, kui seda, et osad kaitsevad silorulli, selle pärast nad siis ka kaasa ei tulnud.
Varjualuses tegutsemas, kui Raigo lasi ukse taha uudistama tulnud hobused järgemööda sisse. Kõige rohkem pani hämmelduma Raigo liigutus ja mõistmine, ta taha sisse tulla ja selleks tulijaks oli Mooramaa mees Moorits ( minu juures on ta karjas vabalt), käitub hästi on dzentelmen, kujutelmas olen talle isegi kaabu pähe ja lipsu kaela juba mõelnud.
Olen siiani lummatud Raigo Kollomi käitumisest(tal on vanust ja näeb väga hea välja).
Tänane ilm kõle ja vilu, hoian täna hobuseid sees, vean sööda ette. Vahe peal käin vaatamas, kuidas neil seal ka on. Ega nad väga tülitse.

Müügis olev hobune.

Hobuste uudishimu.
See lahe, üks kõik millega ma õues ei tegeleks on mu kari kohe aia ääres ja piilumas...oo lahe... uudishimulikult kaelad pikalt üle karjuse nööri minu suunas oma pilkudega kaemas. ...huvitav millega perenaine täna tegeleb, loen hobuste tähelepanelikust vaatest välja. Seiskan müriseva sae ja astun aia äärde, et mõnele suksile kalli või musi teha. Igat hobust kohtlen erinevalt. Kellele jagan mõne kifti sõnumi, mille mõistmiseks kohe suks siis ka pääd noogutab nõusolekuks. Lahe, alati kaifin nende pilke. Ja siis nagu magnetina jalutan nende keskele. Vahel tekitavad domineerivad hobused minu ümber ringkaitse, et saaks ainult seda tähelepanu.
Täna käisin karjamaal, et panna oksarisu põlema. Hobused kohe minu ümber. Täna otsisid erilist lähedust Herta ja Pauliine, ega Eeva - Lotagi(vanust 4 kuud vana) minust mööda muidu suutnud minna. Eeva - Lotal harjutasin jala tõstmist ning taandamist ja kõige lõpus tänasin teda hea koostöö eest kallamisega. Ta ei lahkunud kohe vaid ootas veel miskit. Ma juba ruttasin järjekorras Paula juurde, kellega tegelesin peaaegu sama süsteemis (on 3 aastane) jalgu tõstsin ja tagurdamist.
Karjamaalt lahkudes tuli Herta väravasse ja vaatas pikalt järele. Olen aru saanud, Herta kardab väga üksi jääda. Meile saabudes oli minu imestus suur, et kõige suuremad tüli norijad võtsid Herta omaks. Herta ise kaifis väga ponide seltskonda, nüüd on ta leidnud sporthobuse mära sõbrannaks. Hetkel karjas täkk nimega Moorama mees Moorits.

Plaani on veel võetud, teha selgeks miks kipuvad Herta ja Teeba oma päid väga rapsima... milles on probleem? Hetkel kahtlustan hobustel valesid suuliseid. See, et Paula mind tahtlikult maha viskas ei imesta ma üldse. Kuid tagasi tee Sillaotsalt ehk siis viimased 5 km osutus minu ja Paula vahelise suhtele kõige pingelisemaks ja koostöö õppimise teekonnaks. Lastel lubasin koju minna ja ise jäin noore hobusega meelega maha, et tegeleda tema isikliku probleemiga. Alguses närviliselt oma emotsioone ohjeldamatult väljendades igat sorti keha keelt mulle demonstreerides. Kaifisin igat hetke Paulaga koos olles ja kui meil oli veel kahekesi veel minna 2 km, hops nii maha rahunenud, et Paula toetas juba mind oma keha najal. See oli lahe, usaldus kasvas meie kahe vahel mõne hetkega.

Nüüd siis ka mõned pildid, eks osa pilte on veel fotokas, aga esialgu laadisin pildid lapse moblast.

Lahe sügis ilm oli super Velisel. Mulle meeldib väga käia Velisel ja Sillaotsal. Ma ei käi seal küll laada enda pärast, aga et saan teha sügismatka hobustel lastele. Ööbida Sillaotsa värkstoa lakas. Ööd juhtumisi öökülmad. Kui paksult me ka ei riietunud hakkas ikka magamisskotis vilu. See läbi ei maganud ka mina kahel ööl mitte üks gramm.
Tagasi teel juhtus veel selline nali, et Pauliinele sai villand minu turjal kandmisest ning viskas järsku maha nagu oleksin talle paljas õhk. Siis mõtlesin ooo, ... lahe esimest korda sellel aastal. Ahctung...!!! Mina kes tegelen aastast aastasse pean alati olema valmis kukkumiseks. Ratsutamine on üks ohtlikumaid alasid. Alati rõhutan ka võõrastele, et korra peab isegi kukkuma. Hirmu ei tohi olla kukkumise ees, siis tavaliselt ei kuku ka.
Vahemaa Sillaotsa ja kodu vahel tuleb 21 km. See on tükk lahmakat maad, mida ajalises mõttes annab mõõta. Üks uus avastus veel, iga korraga võtame mõne km lühemaks oma distantsi.