Ujutab ja uputab.

Missugust sõnavara kasutada, kui heinamaa lainetab nagu järv.

Eile sai hobuseid püüda, on vast elu. Muidu, kui vaja matka ajal hobustega kuskilt veest läbi minna, siis suht raske (vahel tuleb vastumeelse suksu seljast maha tulla ja talutada hirmu tekitavast veest läbi). Eile jälle nali, hobused lasid karjamaalt jalga. Ja muidugi jätkus kambas liikumiseks julgust palju, aga tagasi toomisel pidime läbima vee (sügavus pool säärt). Siis julgust nappis.

Konnade aeg on tulemas, kuigi konni on tee peal juba hukkunuid.

Mõnus ilm.
Koristasime, oksi, risu ja muud rämpsu hoovist. Tegime lõkke ja see on nii kena õhtu hämaruses. Lapsed tegid täna mu eest ka trenni ära. Mõned hobupaharetid, panime aga sisse.
Ootame lastega juba neid matka õhtuid. Eks näe, kuhu kanti meie selle aasta ratsamatka viivad. Palukülla tahaks, Sillaotsa, Sulu külla jne.
Hea seegi, et täna sai ka heina vedada. Hobused saavad nüüd silole veel heina. Kuigi jah, silo sai otsa. Kahju kohe = hobustele maitses ja oli ikka suur asi.

Õnneks on õue pealne juba kuivaks tõmmanud ja tegutseda mõnus. Eks pinnas vajab veel tahenemist. Ainus koht mida vaatamas käin on maja juurde tuleva tee äärde jääv heinamaa, mis siis vee all. Ainsad olendid, kes sellest veest mõnu tunnevad on pardid ja lapsed. Lapsed meisterdasid parve, et siis sellega vee peal liuelda. Kuid lõpuks olid nad nii märjad,et taga tipuks palja jalu vees solistasid. Lubasin järgmise päeva hommikul kase vitsaga pepu peale triibud vedada,kui keegi nendest nohutab või köhatab.
Trenn sujub nagu ikka, hobused on lusti täis. Kuid mulle meeldib hobuste energia pulbitsemine. Taltsutada mäslevaid hobujõude.

Hommikul töölt koju sõites, ümisesin üht kristlikku lauluviit: ...kui kaunis on hommik ... selle saatel mu teekond koju kiirelt möödus. Kuigi öötöö on väsitav, siis unustan alati, mis töö juures olnud kohe ukse sulgemisega. Ja istunud rattasadulasse, pööran oma mõtted ja meeled enese füüsilisele kehale. Olen õppinud kuulama oma keha, mida ta räägib. Kuidas töötavad lihased, kas saavad piisavalt hapnikku. Kui häälestus rattasõidule ok. Olen õppinud, et rattasõidule või üks kõik millist tegevust ma ka ei teeks, negatiivse sisuga mõtteid ei mõlguta. Mure mõtteid eirata ja kogu aeg endast neid eemale tõugata.
Hobused on selleks kõige paremad pinge maandajad. Koju jõudes vaatan alati nad üle, kellele jagan kallistusi,kellele musi, kes tahab kõigele muule veel sügamist. Suhtlen iga ühega isiklikul tasapinnal, sellisel moel suheldud loomaga loon nagu isikliku suhtlus põhja.
Mõni hobune jagab hoopis oma tänulikkust,mis annab mulle suurt rõõmu. Ja minna pärast trenni... ooo,kuidas nad kuulavad.
Lapsed on tublid ja mul on neist juba palju abi. See on suur õnn, kui mul on pere, kellele ma saan loota, kui ma olen kodust ära.

Kuidas valitseda hobuse hirme.
Selle nädala treeninguid nimetan sedasi. Iga aasta kevad alustan noorte hobuste treeniguga erinevatel maastikel liikudes. Kõige rohkem erutuvad keskmise tihedusega liiklusega maanteel autod eriti mida suurem gabariit, seda suurem erutus ja tahe põgeneda. Kuid minu soov on võimalikult leida suur usaldus sellel hetkel ja anda võimalus leida sisemine tasakaal.
Käisin piilumas heinarulle, tekkis väga nukker tunne ja ühtlasi leidsin ennast kirumas (sel aastal teist moodi oma heinarullid paigutada). Heal juhul 20 rullist saan häid rulle 5 või 10. Kitsed on pahandust teinud palju.
Minu liikumis kohad olid täna Nõmmemetsa, Loe küla metsad, Lehtmetsa talu maade servast leidsin üks nädala jagu päevi tagasi maha murtud põdra jäänused,kuid kes kas koerad või hundid enam ma jälgedest välja ei lugenud. Hobune oli nii erutatud, et kippus sellest kohast minema galopile. Hoidsin kogu aeg tagasi, Lehtmetsa talule kuuluva maa serv jookseb Hundi lundi hoiuala ehk siis Tojaka talu maadeni. Selle vahel eksisteeriv mets, aga sisaldas metssigade, põtrade, ilvese ja muude pisi kiskjaliste jälgedega.
Eks neid surnud metsloomade jäänused leidsin teisigi, kuid põder on selle aasta esimene leid. Ilvese jälgi leidsin täna nii värskeid kui ka vanemaid.
Ilveste arvukus on kasvanud. Tõrasoo rabas nähtud jälgede järgi...Paneb mõtlema...

Lõpuks aprill ja kõrgelt käiv päike.
Lumi sulab kiirelt. Käisin aeda kontrollimas ja oligi katki. Hea, et üle vaatasin. Pean hakkama kitsi korrale kutsuma. Kitsede arvukus muudkui kasvab, aga lõhkuma on kärmed. Samas on jama, kui 11 hobust aiiast välja pääsevad, siis ei tea kunagi, kuhu neil suund. Teine kord jalutavad ringiga koju tagasi ning lähevad katkisest aiia august aeda tagasi. Siis neil selline nägu peas, et nad pole kuskil käinud.
Meie hobusekari peaks see kuu suurenema. Ootus on suur, eelkõige värv huvitab.
Eelmine aasta oli meil üks, siis see aasta on kahte varssa oodata. Ühe mära puhul ei oska aega pakkuda. Kuna talle meeldib endale ise need "tite" kandmis aja hankida, siis mina pean olema läbi nägija, et millal midagi lubada teha ja kui palju. Kõhu ümbermõõt suureneb silmnähtavalt, ega Katil ole see esimene (ootab kuuendat hobuse beebit) ja vanus seab treeningutele juba piirangud. Liigutada võib tiinet looma, kuid trenn on selline, mis ei koorma ega tekita väsimust.

Tassa ja Testemona vaheline sõprus on alanud. Omavahelist tualetti tegemas. Täna panen Testule jälle teki selga, kehv ilm väljas (sajune).