Lõpuks aprill ja kõrgelt käiv päike.
Lumi sulab kiirelt. Käisin aeda kontrollimas ja oligi katki. Hea, et üle vaatasin. Pean hakkama kitsi korrale kutsuma. Kitsede arvukus muudkui kasvab, aga lõhkuma on kärmed. Samas on jama, kui 11 hobust aiiast välja pääsevad, siis ei tea kunagi, kuhu neil suund. Teine kord jalutavad ringiga koju tagasi ning lähevad katkisest aiia august aeda tagasi. Siis neil selline nägu peas, et nad pole kuskil käinud.
Meie hobusekari peaks see kuu suurenema. Ootus on suur, eelkõige värv huvitab.
Eelmine aasta oli meil üks, siis see aasta on kahte varssa oodata. Ühe mära puhul ei oska aega pakkuda. Kuna talle meeldib endale ise need "tite" kandmis aja hankida, siis mina pean olema läbi nägija, et millal midagi lubada teha ja kui palju. Kõhu ümbermõõt suureneb silmnähtavalt, ega Katil ole see esimene (ootab kuuendat hobuse beebit) ja vanus seab treeningutele juba piirangud. Liigutada võib tiinet looma, kuid trenn on selline, mis ei koorma ega tekita väsimust.