Hommikul töölt koju sõites, ümisesin üht kristlikku lauluviit: ...kui kaunis on hommik ... selle saatel mu teekond koju kiirelt möödus. Kuigi öötöö on väsitav, siis unustan alati, mis töö juures olnud kohe ukse sulgemisega. Ja istunud rattasadulasse, pööran oma mõtted ja meeled enese füüsilisele kehale. Olen õppinud kuulama oma keha, mida ta räägib. Kuidas töötavad lihased, kas saavad piisavalt hapnikku. Kui häälestus rattasõidule ok. Olen õppinud, et rattasõidule või üks kõik millist tegevust ma ka ei teeks, negatiivse sisuga mõtteid ei mõlguta. Mure mõtteid eirata ja kogu aeg endast neid eemale tõugata.
Hobused on selleks kõige paremad pinge maandajad. Koju jõudes vaatan alati nad üle, kellele jagan kallistusi,kellele musi, kes tahab kõigele muule veel sügamist. Suhtlen iga ühega isiklikul tasapinnal, sellisel moel suheldud loomaga loon nagu isikliku suhtlus põhja.
Mõni hobune jagab hoopis oma tänulikkust,mis annab mulle suurt rõõmu. Ja minna pärast trenni... ooo,kuidas nad kuulavad.
Lapsed on tublid ja mul on neist juba palju abi. See on suur õnn, kui mul on pere, kellele ma saan loota, kui ma olen kodust ära.