Mõtted uitavad, und ei tule. Sai vist kohviga liialdatud. Juba mõtetes loendan päevi, kui saab koolist jälle koju. Imestan... Jube raske on olla linna inimene...
Kohtusin mõned päevad tagasi ühe inimesega (Maarika Riismaga) see oli eelmine nädal kolmapäeva hommik, kui tahtsin siseneda Rapla kultuuri keskuse uksest. Temaga kohtumine andis ainet meenutamaks Põllikal tööl oldud aega.
Oo jaa, helged mälestused kaasnevad selle paigaga. Kui olen rääkinud oma küla inimestele seal elatud ajast, siis meenuvad mulle alati Kohe need inimesed: Linda Rätsepsoo - Laeksaare talus elas; Heili ja Jaan Järve; Ants Tuuleveski; Eduard (ei meenu perekonna nimi.
Meenub ka mu esimene hobuse ost, kuidas ma selle ära tõin ja kelle käest ostsin. Hetkel mu hobusekasvatus ongi alguse saanud ühest hobusest. Pidades alati meeles vanaisa ütelust, ..."kui saad hakkama ühega, siis suurenda..." Mu hobusekasvatus ei ole tekkinud üle öö. See on aastate pikkune töö...

Teeba ja Mooramamees Moorits vaatavad kuidas Kellukas tegeleb oma lapsega.
Hetkel Teele (aprillis sai 5 aastaseks) ja Teeba asuvad Tori lähistel hobusekasvataja juures talus, täku Euro juures.
Hetkel tunnen oma kollastest märadest puudust, aga aega läheb. Järgmine nädal veel Tartus koolis vaja olla.

See nädalavahetus möödus ilmastiku poolest jahedamalt. Hetkel mil neid ridu siia toksin, on väljas pilves ja veidi jahe. Mul tegelikult puhkus, mille olemas olust ei jaga ma hetkel midagi. Nii kiire on olnud, kogu aeg midagi teha. Üks mis annab jälle rahulolu ja kindlustunde hobuste ja koerte vaktsineerimine. Viiele hobusele sai tehtud teetanus + gripp + marutaud.Nendele hobustele,kes kodust välja lähevad ehk täku juurde minek. Ülejäänud hobused, aga ainult marutaudi vastu süstitud (k.a. koerad). Mõned plaanid eks paistab kas mu unistus läheb täide.

Laenatud mai ja oma lehekuuAastaringi viiendal kuul on maakeeles mitmeid nimi: lehekuu, lehtkuu, lehehakkamise kuu, õiekuu, toomekuu, suvistepyhakuu, suikuu, kylvikuu. Kuu nimed on seotud loonas toimuvaga. Lehekuul puhkevad puudel-põõsastellehed ja õiekuul õied, toomekuul lummavad õitsvad toomepuud, suvistepyhakuul on suvisted ja algab suvi ning kylvikuus tuleb teha enamus kylvitööd.

1. mai hommik oli täna eriline.
Kui eile mõtlesin veel, millal poegib Kellukas, siis täna enam ei vaeva keegi sellega oma pead. Seda varsakest on paljud juba vaatamas ja imetlemas käinud. Imetilluke hobuselaps, kes oma nimeks sai Amanda. Sai tänase päeva kangelaseks ja ühtlasi kangelase nime kannab ka emme. Tema ise sai hakkama oma kasuema abiga. Kuidas kõik toimus, teavad seda vaid hobused ise...
Lahe tilluke hobuse hakatis, kelle kaaluks võiks lugeda nii 20 - 25 kg, isa on sellel varsal aga mini setland.
Nimetame seda, aga hetkel Pipi hobuseks, mahub kenasti sülle ja saab öelda, et saab hobust ka sülle võtta. Eks jah see pole esimene poni, keda saab sülle võtta... Mul on teisigi selliseid olnud, kes on üldse mahtunud sülle.

Kevad, kevad, kevad...
Kena aeg sellel aastal, lausa lust õues tegutseda, samas läheb päev nii ruttu mööda, et õhtu saabudes imestan et pole midagi teinud.
Täna käisin korra metsas kolme hobusega.
Varssa pole sündinud, eks olen unustanud õige aja. Kuigi aeg oleks nagu õige, eks loomalapse siia ilma sündimine on oma ette ootus. Eriti kui see loomalaps on veel oodatud. Kuigi hobuseemme on ise nii tubli ja tragi...
Olen natuke kurb (midagi, mis paneb mõtlema)...

Kenat töönädala algust.
Viimane nädala vahetus oli töine ja matkade rohke.
Laupäeval oma teadmiste järgi pidid esimesed ratsakülalised tulema alles kahe paiku. Juba reedel töö juures olles mõtlesin,et laupäeval tahaks midagi uut avastada.
Siis alustasime oma matka Kabalast. Kõige enam lummab ja mõtlema paneb on koerte haukumine hobuste liikumise peale. Nimetan seda saate muusikaks ratsarännakul. Pole veel näinud ühtegi koera, kes ei jätaks haukumatta.
Lastega tee peal vesteldes, arutleme kuhu minna võiks. Minu esialgne pakkumine Jalase maastikukaitsealale minna kukkus läbi. Uus pakkumine minna uusi paiku avastama, kuhu pole veel kabja jälgi jõudnud teha. See läks läbi...
Jõudes Lokkota talu juurde, keerasime lähedal olevale sihile. Maastik osutus pehmeks: kasvavateks puudeks kased, haavad, lepad ja mõned kuused jne.
Lokkota talu metsa läbinud jõudsime kinni kasvavale vana karjamaa asemikule.
Kahju tunne valdab, kui mõtlen, et eesti inimene on olnud maainimene, kes on aastaid loomi pidanud (see jääbki mõtteks).
Lõpuks jõudsime RMK - le kuuluvale metsa, kohati oli veel näha talvest, koristamata sihid maha langenud puid täis. Kuid jah ragistasime ja otsisime niimoodi siis uue raja, et tagasi jõuda sihile.
Lõpuks jõudsime lagendikule,kus eelmine aasta oli istutatud metsa ja sealt saime juba mõnusa sihi, mida mööda sai kohe pikalt traavitud. Ehmatades ka metsalagendikel söömas olevaid kitsi.
Varsti olime siis oma kappamisega jõudnud Koikse vana raudtee jaama hoone juurde välja. Nati veel ja siis ületasime maantee (Koikse - Kabala). Võtsime suuna Minnika veskile, siis tuli ka telefoni kõne, et kodus ootavad ratsutajad. Siis ei olnud midagi enam teha, kui koju pöörduda. Kui endamisi peast arvutada, kui palju kulub aega tagasi minekuks tuldud teed või valida lühem otsetee. Egas midagi lastega otsustasime Minnika veski kasuks. Ainsaks takistuseks osutus silla ületamine.
Kuid pika ajaline kogemus ei lasknud selle ümber juurelda,kas kuidas ja mismoodi...?
Silla juurde jõudes, tulin sadulast ja võtsin hobuse ratsmetpidi järel talutamisega. Vesi kohises silla all ja hobustele oli see nii võõras ning uudne. Ühtepidi uudistasid nemadki, et millest nad siis üle peavad minema. Samas mõtlen, mida vanemaks need hobused saavad, seda kogenumad nad on ja samas nendega matku läbi viia on lihtsalt super.
Jõgi ületatud ja tee ääres puid koristanud Raul Aarma (Rapla Päästeameti peajuht- Raikküla valla Vabatahtliku tuletõrje seltsi eestvedaja) oli üllatnud meie seltskonna äkk ilmumisel. Minnika veski juurest koduni on kõigest 4 km.
...jne.