27. aprill 2009

Kenat töönädala algust.
Viimane nädala vahetus oli töine ja matkade rohke.
Laupäeval oma teadmiste järgi pidid esimesed ratsakülalised tulema alles kahe paiku. Juba reedel töö juures olles mõtlesin,et laupäeval tahaks midagi uut avastada.
Siis alustasime oma matka Kabalast. Kõige enam lummab ja mõtlema paneb on koerte haukumine hobuste liikumise peale. Nimetan seda saate muusikaks ratsarännakul. Pole veel näinud ühtegi koera, kes ei jätaks haukumatta.
Lastega tee peal vesteldes, arutleme kuhu minna võiks. Minu esialgne pakkumine Jalase maastikukaitsealale minna kukkus läbi. Uus pakkumine minna uusi paiku avastama, kuhu pole veel kabja jälgi jõudnud teha. See läks läbi...
Jõudes Lokkota talu juurde, keerasime lähedal olevale sihile. Maastik osutus pehmeks: kasvavateks puudeks kased, haavad, lepad ja mõned kuused jne.
Lokkota talu metsa läbinud jõudsime kinni kasvavale vana karjamaa asemikule.
Kahju tunne valdab, kui mõtlen, et eesti inimene on olnud maainimene, kes on aastaid loomi pidanud (see jääbki mõtteks).
Lõpuks jõudsime RMK - le kuuluvale metsa, kohati oli veel näha talvest, koristamata sihid maha langenud puid täis. Kuid jah ragistasime ja otsisime niimoodi siis uue raja, et tagasi jõuda sihile.
Lõpuks jõudsime lagendikule,kus eelmine aasta oli istutatud metsa ja sealt saime juba mõnusa sihi, mida mööda sai kohe pikalt traavitud. Ehmatades ka metsalagendikel söömas olevaid kitsi.
Varsti olime siis oma kappamisega jõudnud Koikse vana raudtee jaama hoone juurde välja. Nati veel ja siis ületasime maantee (Koikse - Kabala). Võtsime suuna Minnika veskile, siis tuli ka telefoni kõne, et kodus ootavad ratsutajad. Siis ei olnud midagi enam teha, kui koju pöörduda. Kui endamisi peast arvutada, kui palju kulub aega tagasi minekuks tuldud teed või valida lühem otsetee. Egas midagi lastega otsustasime Minnika veski kasuks. Ainsaks takistuseks osutus silla ületamine.
Kuid pika ajaline kogemus ei lasknud selle ümber juurelda,kas kuidas ja mismoodi...?
Silla juurde jõudes, tulin sadulast ja võtsin hobuse ratsmetpidi järel talutamisega. Vesi kohises silla all ja hobustele oli see nii võõras ning uudne. Ühtepidi uudistasid nemadki, et millest nad siis üle peavad minema. Samas mõtlen, mida vanemaks need hobused saavad, seda kogenumad nad on ja samas nendega matku läbi viia on lihtsalt super.
Jõgi ületatud ja tee ääres puid koristanud Raul Aarma (Rapla Päästeameti peajuht- Raikküla valla Vabatahtliku tuletõrje seltsi eestvedaja) oli üllatnud meie seltskonna äkk ilmumisel. Minnika veski juurest koduni on kõigest 4 km.
...jne.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...