Kuidas alustada, päevad on päris kiirelt käest kadumas. Olen saanud ka heinamaad niita. Üks päev kulus täielikult linnas käimisele ja pärast jälle tööle naasmisega. Mõtiskledes tagasi Narva linna liikluskogemusele, siis olles küsinud mõnedelt tuttavalt nende kogemusi. Üllatust valmistas see, et puudus igasugune sõidurida. Õnneks toimis liiklus olemasolevate liiklusmärkide järgi. Igal juhul tunde järgi sai Narva linnast välja sõidetud. Ikka tänan seda 7 meelt mis mind ja lapsi ikka metsast välja on aidanud.
Proovin saata oma elu esimest cv, kandideerin, aga kuhu veel ei maini. Katsetan, kas mul on lööki osalisele töö ajale. Kas saan oma aastatepikkuse kogemusega kellegile kasuks olla.

Meie mõnus pardipere uute prouadega. Noored mammid on veel arad inimese ees. Kuid anname aega, küll harjuvad.

Sass ja Sofi mõnusas poosis.

Meie selle suvised ainus pesakond tibusid juba pea kenadeks kana-kukehakatisteks sirgunud.

Ja ikka kergelt hinge nukrus toon pugemas ja pea kus lapsed koolipinki nühkima asuvad. Ja muidugi on see aasta palju muutusi mu enda majapidamiseski. 

Treenerikutse omandamisest...

Proovisin ennast kurssi viia treenerikutse taotlemisega seonduva praktikal osalemisega. Natuke tekitab mõtlemist, kuid asi nõuab läbi närimist ehk siis mitmete alatundjate-treeneritega suhtlemist, et kõiges soovitud selgitust kuni eksamini välja jõuda. Kuid tundub, et asi on päris töömahukas ja tekkis küsimus kas suudan. Ma ei luba, kuid proovin ja lähenen asjale päris rahulikult. Tean enda seisukohalt ,,tasa sõuad, kaugele jõuad".
Juba vestlus Tondi ratsaklubi treenerina töötava Sirje Argusega jõudsime kuhugile välja. Tunnen teda päris palju, kui kunagi asus Väo karjääri kaldal väike tall (22 hobusega), kus treeneriteks Viive (koolisõit) ja Vello (kolmevõistlusaladel) Viira paar ALMAVÜ Jõu klubi nimetuse all treeniti noori võistlejaid. Olen ajaloo peale mihkel, kui Väost tall Jürisse koliti, siis jäi maha palju olulist paberit, millest sorteerisin endale huvitavamad palad. Saades sealt ka endale ühe huvitava materjali koolisõidu kava läbi töötamiseks. 
Muidugi Sirje Argust tuleb ka teada ja tunda ,,Viimse Reliikvia" filmist Agnese rollis, ratsutamises dublandina nime teinuna. Oli üks edukamaid kolmevõistluses Vello Viira õpilasi. Jõudis mitmeid kordi Nõukogude Liidu poolt välja antud meistrivõistluste tiitlitele.
Ei saa ka mainimatta jätta, kellega siiani suhtlen on Ain Unt Lagedi Ratsakooli omaniku ja treenerina. Olen mitmeid kordi teinud temaga koostööd ja muidugi ikka hobuste-ratsutamise valdkonnas. 
Jüri talli kujunemisse panustas ja õla alla pani Oolaf Tamberg (A.Sommerlingi direktor). Oli tema üks suur hobustefänn, kes aitas trakeeni parima tõumaterjali hankimisel venemaalt Niitvälja tallidele.   
Jüri valmis see kuskil 1984 aastaks. Käisime vanaisaga pidevalt hoone ehitust vaatamas. Kui ma jälle vanaisaga kaasas, palusin mööda minnes, et ta viiks jälle mind sinna. Sinna ma ratsutama ei pääsenud, sest treeneril oli oma arvamus minu kehalistest eeldustest ratsasporti, kuid teadsin Vello taustast pigem rohkem, kui ta arvatavasti ise. Mõnede inimeste teod käisid kohalikke pidi rohkem ette, kui keegi oskab arvata. Kui inimene, kes meelas alkoholile ja muudele ihadele järgi annab, siis jah. Kipub olema külal nii kõrvad, kui silmad... Imestan siiani, et mõned asjad on nii sügavalt mälus kinni.
Rääkida inimestega, mida ma tean ja olen mõndagi ise näinud, kuid teadmine, et negatiivne info isiku kohta otsekoheselt ei vii sihini.

Ja varsti septembrikuu.

Natuke töödest  tegemistest eemal olla saanuna on ikka päris mõnus. Hämmastav kordagi ei mõelnud töö peale või kodus ootavate tööülesannete suhtes. 
Oii, kuidas mulle meeldib kulgeda pikki maanteid ja maha saigi pea 800 km kolme päevaga. Külastasin ühte vanat reisituttavat Berliini reisilt. Olen selline, kes  eriti plaani ei võta, kellegile külla minna. Ida-Virumaal on ta ainus lähedane tuttav, kellega säilib siiani soe side. 
Kui viimast ööd metsaonnis veetsime, siis küpses plaan lastega läbi arutades, et käime ära. Pikalt reisist siin ei pajata... pigem mis kodus toimus.
Kõigega hoidis kursis Olav, kes neljapäeva õhtul kergelt pohmellis ja viinalõhnadega autosse istus.  Häiris tugevalt, kuid hoidsin enda teada ja midagi teravat ma ei öelnud.  
 Muidu kui temale usaldada loomi võib, kuid seekord oli tema joomaperioodi see teema, et põdes alkoholi tarbimise järgset ärevushäiret. Ja Nordik koer oli sellest kergelt tundlik ning koerad ei osanud ka midagi tarka... Mainin, et kui esimene kõne kodust tuli, et Nordik jahib kanu. Pidi panema koera kinni, mainisin seda Olavile, et võtku asja rahulikult ja proovigu mitte ärevas meeleolus olla. Kuid ma ei hakanud tema otsust ümberlükkama, et koera kinni hoida, kui kanad lahti on. Kurb tunne valitses, kui mõtlesin, et mu töö ja vaev koeraga vett vedama läheb. Koju saanuna lasin koera kohe lahti, oii kui hea meel tal oli. Ja ei mingeid kanu... Loomad ei kannata ebakindlat olekut inimeses, seda enam kui tegu koertega, kes haistavad juba energiate liikumisest, mis meeleolus inimene on. Olav ei olnud tema ise, tajusin seda juba neljapäeva õhtul. Ja veel üks ebameeldivus mis tekitas Olavis rohkem pingeid oli hobuste aiast välja tulek. 
Imestasimegi, et kui me ise kodus oleme ei ole sellist asja, kus hobused ise aiast välja tulevad. Kuid õnneks suutis ennast kokku võtta peale telefonikõnet ning talutas loomad ükshaavalt teise aeda. Kiitsin teda, ei ole mõtet riielda inimesega, kellel on probleem enda sisemsuses peituvate psühholoogiliste probleemidega. 
Ja õnneks, kui teise päeva õhtuks oma laagrit rabasaarele vedasime, siis kõne Olavilt, et kõik on kodus okei. Oli mul meeldiv kuulata. 
Ja koju jõudes jooksid asjad normaalses korras, muidugi teise poole tegemistest ja käimistest ei tea midagi. Kordagi ei suhelnud isegi koduse elu olu ja toimetuste osas. Minule on siiani jäänud teadmine, et keegi peab olema kodus ja nüüd seisab ees veel tuleproov on suurte laste uutesse koolidesse minek, kuidas see mõjutab kõiki protsesse ja edasiminemisi. Mõte on võtta endale üks lastekodu laps, aga millal ei tea. Olen hästi liikuv ja koduseks jääda ka ei taha. 

15.august.2016

Sajab ja sajab... Juba hakkab sadude hood vastumeelseks muutuma,  mis suvi see on? Loodan, et homseks ikka midagi paremat on loota...

On kirjakurat... eilne tekst on haihtunud nagu nõia väel. Ja enam ei viitsinud meenutada mida kirjutasin ning korrata enam ei viitsinud. 

Nii loo enda juurde... veetsime Varbolas kahe poni ja lapsega. Ise veetsin nii palju, et käisin ööbimas telgis ja telkimast tööle sõidetud. Yess vaheldus ning muidugi magamatta ööd, mis teha mu olemus selline, et võõras koht ei lase esimesel ööl kunagi uinuda. Nii kontrollisin kella pea iga tunni tagant. Ainus mure küsimus peas, et kuidas ma järgmise päeva vastu töö juures pean, kuid kõik kulges suurepäraselt. Mu huumorisoon oli täiega olemas ning suutsin kõikidele asjadele veel lahendusi pakkuda. 

Varbolas hästi ei läinud, aga see ei rikkunud mu tuju, ainus kes korraldaja käitumisest häiritud sai oli mu pesamuna, kes soovis juba koju minekut laupäeva õhtul. Ehh mis teha, kui neid seadusi teeb üks ja sama isik, kes ka korraldaja mantlis. Ja eks meil juba aastaid probleeme selle ponisõidutamisega linnuse hoovis. Küll nõutakse raha paari tunni pealt hiilget summat, platsi kasutamise eest sama taksiga nagu kioskite koha tasus. 

Ja veel 13.08. öö vastu 14.08. oli veel noorte häälekas omavaheliste probleemide lahendamise tund, mille kestvuse pikendas politsei kohale tulek ning alaealiste purjusoleku seletuskirjade kirjutamisega. Lõpp tulemuse päädis lastevanemate kohale sõit ning võsukeste ära transportimine. Paar alaealist veel politsei tulekuga jalga lasta suutsid. Veel mitmel korral liikus politsei patrull telkimis alal. Imestasin, kui head tööd seekord tegid. Kui jälle lugesin lehest, et kuluaarides jälle tahetakse politseipatrulle arvu vähendada, sõnatuks võtab... Mis saab inimeste turvalisusest...

Nojah uni oli ikka mitmeks tunniks kadunud ja uuesti magama jäime kella 5 ja kestis see õnneks poole üheksani. Muidugi virgusin poni kabjamüdina peale. Mobiilid olid välja lülitatud aku säästmiseks

Ettevalmistused lemmikloomapäeva  koolituseks käivad täie hooga. Valminud on päevakava ja ettevalmistused õpetajate poole pealt. Ka ise püüan kohanduda homseks rolliks, ees seisab siiski vastutav, et asi ka kuulajateni jõuaks ning lõpus veel toimub väike küsitlus ja üle andmine diplomi näol, et on osalenud lemmikupäeva koolitusel. 

Miks korraldan selle päeva, muret valmistab inimeste teadmatus ja valmisolek lisakohustuse lemmiku näol.  Juba kui palju võetakse ükskõik mis valdkonnas loomi majja-korterisse. Ja mingi aja pärast selguvad siis tõsiasjad, et kas ei oldud kulutustega valmis ning miks ühel hetkel laps ära tüdib ja lastevanemate negatiivne hoiak, et sinu loom tee mis tahad. Ei meie hakka nende eest hoolt kandma... Sattusin ise sarnase loo pealtnägijaks, kui pereisa meeleheitlikult raius lemmiklooma poes, et ta neid merisigu tagasi koju ei vii. Ja muidugi sain ma need loomad endale ajutiselt. Õnneks üks laps võttis vastutava rolli, et nii kaua kui loomad meil tegeleb isiklikult ise nende söötmise ja sotsiaalse olemise eest. Õnneks leidsin päris kiirelt loomakestele kodu. Ja muidugi oli juba emane uuesti tiine. Loodan, et uus omanik teab, et peaks siiski emast ja isast merisiga lahus hoidma. Ei ole mõtet liialt mõelda lisa loomade tootmisele. Ja muidugi tihe poegimine ja tiinuse kandmine ei ole hea. Tekib emaslooma kurnatus ja muud tervises kõrvale kalded. Ja muidugi ära antud loomad elavad mingi aja ikka stressiseisundis kui ükskord turvalisus ja teadmine, et uus kodu on parem eelmisest. 

Täna luurel Varbolas.

09.08.2016 algasid XX Varbola puupäevad.

Minu loomad, minu õpetajad.

Merisiga Hamstrik, kes hääletu isend on mu üks lemmikumaid merisigade hulgas. Ta oma eripära on see, et oskab on ekskremente alati poetada rinnataskusse, kui seljas mu kodune fliis. Kuid uurides loomade käitumisi ja selgitades antud olemisele, siis jah osad merisead armastavad puhtust ja teevad on hädad kindlatesse kohtadess.

Nordik on hetkel meie perele olnud suur õpetaja. Näha koera rahunemas ei enam saba närimist, söömisega on ka selline, et ootab oma kausi juures. Sööb rahulikult ja kui kõht täis jagatakse veel teiste koerte ja kanadega. Koer ei ole rumal, tuleb lihtsalt leida aega ja tähelepanu. Oleme suure töö ära teinud, nüüd annab rahulolu ja kindlustunde. Oleme julgenud jätta koera koos kanaema tibudega hoovi lahtiselt ja ära käinud mõne tunni. Kus koerad on kõik lahtiselt koos kanadega. 

Tulemuse saavutab, kui terve pere töötab ühise tulemuse nimel. Enne kui mingit probleemset käitumist korrigeerima oleme hakanud. Oleme kollektiivselt läbi arutanud ning kuulanud ära üksteise mõtted ja ettepanekud. Ja katsetanud, milline idee kasvatuslikult efektiivseks osutub.

Jah nii see on, hinge poeg rahulolu rõõmutunne. 

Eile õhtul sai hilja esimene laar õunamoosi ingverijuurega. Näis kuidas see säilib. Eelmine aasta katsetasin küll pulbri variandiga, kuid see jäi natuke lahjaks maitse esile toomisega. Kuid öösel moosi maitsets proovides veel lastega, siis nemadki kiitsid maitse heaks. Eks moose tuleb veel teha, vanem tütar aurutas mahla punastest ja mustadest sõstardest. Naljakas oli kuulata mehe tarka juttu, et mustsõstardest peaks moosi keetma. Tema ema olevat seda teinud... eks mul oli teada ka teine versioon tõest, kuid jah iseenesest teema on andestatav, Kuna mehe ema ammu kalmu künka all puhkamas. Ja mehel see enam meeles, kuidas ja millest need moosi ja mahla keetmis-aurutamised toimusid. Kuna tema harjumus iga raskema töö puhul kogudusse lennata on siiani.

Mis saab mõnusamat olla, kui kõigest ametlikust tööst eemalduda ja sukelduda 100% oma taluloomadega tegelusse. Ja nii paar päeva olen saanud enese jälle vaimselt ja füüsiliselt kombesse. Lastega trennid ja pühendumine noortele hobustele. Koos perega mõelda ja tegutseda, käisin eile näit. Kaismal jälle mustikal, kuid seekord jäime vist hilja peale ja peale 21 juba hakkas loodus silme ees ähmastuma ja kohati tundus silmadele väsitavalt korjamine. Siis lõpetasime ja lahkusime.
Kuna teetööd Järvakandi alevi keskel ei kutsunud tagasiteed enam jätkama, siis tegime väikse ringi põigates Eidapere teeotsast möödudes veel Lokutalt ning enne teepeale jõudes veel Ahekõnnu Petrula teeotsast möödasõites.
Nautida loomade olemas olu ja edasi liikumist. Anett-Anne-Maiga trenni tehtud, kuid sadulat veel selga panna ei saa. Juulis tekkinud hematoom ei ole veel lõplikult kadunud. Tegin kerget massaaži ja koorisin paranevalt kohalt kärnad ning lisasin taimset salvi. Eks jälgima peab ja tegema mõnda aega paikset massaaži.
Mõtlen, millist sööta andma peaks üliaktiivsele koerale, kes küll kastraat, aga püsib norm konditsioonis. Ostsin täna teadlikkusega maksa lõikeid Nordikule, osad koerad meil ei söö, aga Nordik küll. Purustatud linnuluid ei julge palju sööta. Eelistatud on pehmed ja kõhretest koosnevaid lihajääke. Näit. seasabad, kõrvalõiked, seakõrid, kopsud, maod jne. Kõik need nimetatud on väga head koertele söögiks.