Eilne õhtu oli meil trennilisi, ja hobuse korraldatud äksönit. Tundes oma Fryci ja tean tema nõrkusi. Eilne trenn lõppeski, kus Fryc ei tahtnud ära oodata oma preemia mämmi ja lihtsalt oma oskuseid taas proovile pannes päitsed ja oheliku kapitaalselt juppideks lammutas ja metsa kihutas. Muidugi tormasime kõik metsa. Olles siis kausi mööda minnes haaranud hea paremaga. Esimene oletus, oli ...võib läbi metsa minna ja aia ära lõhkuda. Ma ei määranud kui palju aega võttis, kui hõige koplist, et Fryc on karjamaal. Läksin kontrollima ja tõepoolest oli oma lemmik mära juures. Anete kimas atvga, tagasi tuli, et tema nägi kolme hobust. 

Hea seegi, et Fryc oma oskuseid kasutas endine takistussõidu hobune olnud ratsakoolis. Meil teeb lihtsalt trennis sammu, traavi ja galoppi. Ja rohkem talt me ei nõua. Ja ka metsakarjamaa aeda kontrollides pool hämaras. Selgus, et viimane korras ja muud mul mõistus ei osanud kui, et hommikul uuesti üle kontrollida. Lähengi varsti tegema. Muidugi kujutlus pildina kujutan oma läbi arusaamise, et Fryc pidi ikka nii suure armastusega olema, et metsa tagasi lendas. Olengi rääkinud, et vanemad hobused tahavad rohkem väiksemas karjas viibida või üldse karjast eralduda. Eile kui tüdrukud käisid Fryci aiast võtmas. Tegelesin mina tema sõbranna Bekaga, kellega on Frycil suur kiindumus suhe tekkinud. Imestangi, et aimasin ette midagi sellist võib juhtuda. Samas mainin, mul on raske lahutada hobuste kiindumus suhteid, pigem hoiangi neid sellisena nagu nad on tekkinud. Mainin ma oma mugavusest poleks üldse Fryci võtnud. Kaalusin korraks ka seda varianti, et võtan Rebeka ka koju, siis saavad mõlemad rahulikult üksteist näha. Arvangi, et seda ma ka edaspidi teen.

Õhtul kui kõik läbi elamised veelkord peast läbi lasknud. Käisin Lily ja Teego juures. Lily naudib, et saab nüüd palju tähelepanu ja mõnusat mämmi (müslit). Muidugi vahel ka maiuse graanuleid.

Võtkem aega endalegi, kui selleks on võimalused. Nii kaua kui inimeses peitub nutulaulu joon...et näe trennilisi vähe või üldse puuduvad. Sellise halaga ei jõua kuhugile...puhkasin ehk siis tegelesin noorte hobustega, käia matkamas, uudistasin Eestimaa neid osasid, kuhu pole veel varem jõudnud. Nautida aega teistmoodi. Inimene on juba isevärki inimloom, kes on harjunud kohanema kõiksuguste raskustega ja siis kui tekib paus, kedagi-midagi pole...tekib iseenda suhtes teadmatus, üle kõige pressib mõistusest välja negatiivne... teine kategooria on vananemisega jõu raugemine. Ja jällegi tänan mõttes, et on olemas töökoht. Kui trennilisi pole toetan oma hobuseid oma palgaga. Nemad on jälle meid aidanud palju...käin vabadel hetkedel metsas oma eakaid hobunaid nunnutamas. Näha nende rahulolu, mul viimasel ajal vedanud, et on kingitud poest maha kantud leibu saiu. Muidugi kontrollin üle, et hallitanud tooteid pole. Kõik saavad...

Imetlen mis sõprus Fryci ja Rebeka vahel küll eksisteerib. Kuigi Rebeka kipub oma lähedust jagama Frycile küll hammaste ja jalgadega. Samas on ta metsas üli julge, tuleb kohe juurde, jalutab kaasa, on uudishimulik kõigi asjade vastu, mille suhtes isegi huvi tunnen.

Just eilegi vaatasin karjas söövaid hobuseid, näha nende olekust rahulolu. Mõnus, pilk puhkab ...näevad ikka uhked küll...

Muidugi kui kellegil tervisega probleem, on ta piisavalt mure allikas. Ma teen kõik endast olematta, et taastuks ruttu hobuse tervis. Kui loomaga miskit häda, olen mina murelik. Uurin kirjandust ja suhtlen mitme vetiga, et enda poolt leitud sümptomite alusel kinnitada diagnoos ning alustada koheselt raviga. 

Võidetud on mitmedki haiguslood...ülekõige imestatakse siiani mu Kelluka lugu, kellele astus öösel kasuema kogematta peale ja hommikul leides varsa jalutuna maast, mida teha...kuid siin ma kellegagi pikalt nõu pidama ei hakanud. Otsisin ülesse elastik sidemed, et kui oli vaja, et saaks imema. Perega tõstsime ülesse (tegemist väiksemat sorti poni lapsega). Vähendasime liikumis võimalusi, kasuemale lisasin söötadesse luid lihaseid toetavad vitamiine ja mineraale, kui  mu oodatud varsake veel kopsupõletiku sai, küsisin vetilt antibiootikumi (oli meie kanti verinoor vet asutanud elama). Koostöö alguseks oli see väga hea, see toimib siiani. Ravi kopsupõletiku puhul kestis 7 päeva, õnneks palavik taandus juba 2 päeva õhtuks, kuid ravi sai tehtud nii kaua kui arst soovitas. Ise oma teadmistega mainin, et kopsupõletiku ravi ei tohi jätta poolikuks. Tuleb teha nii kaua kui on ette nähtud. Pärast seda tuleb toetada seedimist, antibiootikum teadu pärast hävitab soolestikust kasulikke seedtrakti toimivaid baktereid. Organismi taastamine sellisele tasemele, kui oli enne haigestumist. Uus päev algamas ja põnevad tegemised ootamas.

On tekkinud rutiinsed tegevused varsaga. Hommikul tõin sisse, et panna uuesti päitsed pähe. Emmele tõin kaera, müsli ja mäshi segu sööda ämbri ette. Lily tohutult tahab ise tähelepanu, sellepärast siis tähelepanu juhtisin endalt ära. Saanud siis varsale oheliku külge. Kinnitasin posti külge, et tegeleda jälle jala haavaga. Rohi oli pealt kadunud. Seekord lasi Teego kenasti oma jalaga toimetada. Mul nii hea meel, enne kui ohelikust lahti lasin andsin paar peotäit ampsu preemiaks Lily ämbrist. Ja kallistasin, sügasin, tõstsin esi jalgu. Tagumistega peab väheke tööd tegema. Mul nii hea meel, et tänane hommik nii mõnusalt algas. Päeva peale paar paagitäit trimmerdatud hoovist ja sealt kus vaja oli. Rattaga sõidetud, aitasin ühel tuttaval ratta remondis. 

Ravi hakkab varsal lõpuks tulemust kandma. Laupäevaks muutus olukord ikkagi inetuks. Hea, et sain antibiotsi süstimiseks. Laupäeval oli juba nahk maas (mainin kohe ette ära, ei meeldi mingid haavad hobustel eriti augustikuus ja veel jala piirkonnas). Pesin haava, ja lisaks süstimisele ka haavale rohtu (jalg oli paistes). Eile ei saanud tegeleda ja varss veetis päeva emaga sees. Täna koju jõudes, hankisin haava puhastus vahendeid, scandagrast soovitati ühte head kallist pihustatavat haava kaitset (rohelist värvi). 

Boksi sisenedes, mõtlesin, et varss mind vihkab. Tema aga tuli vastu, lasi kenasti oheliku päitsete külge kinnitada. Tänasin teda ja sidusin posti külge. Kõige pealt tõstsin esijalgu, ja siis tagumisi jalgu. Täna läks mul protseduuride tegemine kiiremini kui eelmisel nädalal. Jaa haav nägi parem välja. Rõõmustasin ja sai koos emaga välja. 

Täna sai piiramatu aeg varsale pühendatud. Kuna pisike Teego vigastas  jalga, hankisin veti käest antibiootikumi. Haav vaja puhastada ja varsale antibiootikumi süstida.

Õnneks mõni päev tagasi sai ta isiklikud varsa päitsed. Hea on teist käe kõrval harjutada ja üldse näppimisega. Kipub millegi pärast kuidagi pelgama kõike. Kõige paremini saame teda kätte siseruumides. Ema Lily on muutunud vägagi inimesega koostöö nõudlikuks. Sai ta ju palju tähelepanu tiinuse ajal. 

Kahju jah, et mul jälle ei õnnestunud Akustika paaritus, seekord muutus asi ikka väga jõuliseks kakluseks, kus ,,Kusti`` lihtsalt põgenes ja lõhkus juba aedu. Nüüd seisabki ees postide vahetus ja mõte on suurendada aia pindala. 

Aeg mis kulub loomadele, on tegelikult vägagi teraapiline. Samas enesele puhkuseks. Näit...hetkel mu saksalamba koeral jooksukas. Siis koerad eraldatud ja saab neile segamatult korda mööda tähelepanu osutada ja väikest aju tööd anda. Peab tegelema, on hetkel kriitiline periood, õnneks kestab see 1-3 päeva, sõltub  aasta ajast. Talve perioodil on see kõigest üks päev. 

Pardid mõjuvad oma kambaga ikka nii mõnusalt, hea on jälgida nende kogu kondlikku kokku hoidmist ja koos ajaveetmist. Vees lobistamist...Hommikuti neid välja lastes, panen juba nende vanni varakult vee jooksma. Nad pooleldi lennates tormavad oma vee vanni juurde... nii mõnus on vaadata, kuidas nad suplevad. Näit...vahel noored unustavad puhta vee panna, siis lähevad hoovi pealt esimest inimest otsima, kes vahetaks puhta vee vastu välja.  Nii üks hommik minu poole tormati kaevu juurest, kohe mõistsin nende muret, keha keel ja häälitsus oli hoopis teine. Ja kui ma nende häälele reageerisin, siis mõistsid kõik hoovis olijad, mis mure parte vaevas...vahel imestan isegi, et kui hea, et mõistan looma tema raskes seisundis. 

Algas uus õppeaasta. Jätkuvalt on ikka hobused esimesel kohal koolitamises. Praegu on eelistatud kogemustega sõitjad. Noorte hobustega võõraid maastikule ei luba. 

Eakad hopad metsas chillimas. Aeg ajalt tuleb kontrollida aeda, kuna tugevad tuuled suudavad mõnegi puu tara peale kukutada. Õnneks jõudis kohale võimas (vähemalt kirjade järgi) aku ja voolu võrgus töötav karjuse generaator.

Matku viime läbi vanemate ja kogemustega hobustega. Hetkel saame kaasa võtta kolm neli inimest algaja taseme oskustega. Tegelen enda harimisega liikumis harrastuse treeneri oskuste omandamisel. Ja igapäevaselt teen ise lihastele toonust pakkuvaid treeninguid.

 Loomad ja linnud on mõnusad tegelased. Õhtuti parte oma kuuti pannes, lausa jooksevad kiirustades. Mul hea meel, et ikkagi on partide hulgas isaslind. Mida vanemaks saab, seda märgatavam on tema rõngasse tõmbunud saba suled. Samas nad on lahedad tegelased. Näit eile otsisid hoovi pealt ülesse ja andsid häälekalt teada, et vesi vajab vahetamist vannis. Ma mõistsin nende muret ja läksin seda tegema. Kui puhas vesi vannis, siis nad soovisid, et oleksin nende juures neid imetlemas. Mu eelmise aasta pardi emand tuli mulle soove edastama. 

Või varss oma jalga näitamas...tõstis ülesse ja lasi oma probleemset kohta katsuda. Imetlen ja imestan loomade arusaamisi inimeste tähelepanu võitmiseks. 

Üks päev sai suurest koplist hobused välja (aia peale kukkunud puu tegi pahandust). Õnneks oli vanem tütar kodus, kes kohe likvideeris probleemid.

Kui kunagi sai esimest noort hobust õpetama hakatud, siis ikka järk järgult nii kuidas hobuse taluvus (igasugused kollid) usaldus piiride kasvamine. Mul on siiani õnnestunud vähe märasid. Enamuse moodustab puhtatõuliste järglaskonnast täkk järglased.  

Vaatame mis meid ees ootab. Rebeka koolitamine käib iga päev. Mina tegelen siis kui kodus olen. Huvi on väga kõrge...muidugi ka Assoga käib tegelus. Näis millal keegi sadula alla jõuab, me ei kiirusta. Hetkel me ei tee ka näit 4-6 liikmelistele gruppidele ratsamatku. Hetkel noored ja tulised spordikad.
 

Naudin hetkel vabamaid hetki ja olen saanud rohkem pühenduda oma enese treenimisele. Nüüdsest mil on mul uus noor hobune õigemini mitu noort. Siis panustame kamba peale ka noorte hobuste arengusse. See kord areneme koos hobustega ja huvitavamalt.

See miks ma vahepeal ei kirjutanud, lihtsalt magamatus ja füüsiline jõuetus ei andnud energiat millegi läbi viimiseks...taas oli see hetk kus tundus läbi põlemine...kui ma sellise piiri peale jõuan...siis küsin, et mida ma tegelikult soovin. Lasen endal vastata küsimusele...ja tavaliselt kerkib sisemusest esile. Pooleli olevad tööd lõpetada. Ja see nädal olen olnud oma tegemistega vägagi viljakas. Juba niitsin viimase kahe päevaga piisavalt palju 4 ha kokku. Ja väsimus ehk siis kolm nädalat magamatus on taandunud. Elu taas normaalselt rööbastel.

 

Minu enda kasvatatud daalia. Järgmine aasta katsetan rohkema arvuliste õite kasvatusega.

Täna hommikul leidsin ühe nahkhiire noorukiga kes oli hobuste jootmisvanni vette jõudnud. Olles veest välja võtnud, tõstsin ta oma mütsi sisse ja keerasin õrnalt teise selle sisse. 

Ja kui hobustele vannis vett piisavalt, siis jalutasin koju. Endal peas mõtted, kuidas aidata nahkhiirt kes vette kukkunud. Tema õnn, et viimane öö jahe polnud (olen ise soojalembeline, tean mis on jahe ja mis piisav. 

Kuid toas toibus nahktiivaline lendlane päris kiiresti. Korraks toast väljudes ja tagasi jõudesma teda mütsi seest ei leidnud. Läksin teist lae alt kinni võtma, tõusis lendu ja lendas hääletult toas ringi nii kaua kui avasin akna ja sealt kaudu vabadusse naases. Siin kohal tundsin, et minu abi sellega piirdus, et sai veest välja. Toibuda ja uuesti vabadusse naasta. Selline lugu siis täna vara hommikul.

 

Hobused üllatavad jätkuvalt, mõni tahab seda privaatset olemist. Mõtlesin, et viin Lily varsaga metsa vanema generatsiooni juurde. Alguses oli kõik tore, aga Rebeka suur uudishimu pani põgenema ja tormaski aia puruks. 

Viimase avastasin, kui metsa koplisse vee pumpasin. Pesin vanni, et puhas vesi sisse pumbata.

Pärast neid toiminguid, vaatasin vanema generatsiooni üle...Frycil ilutses korralik hammustus puusa nukil. Katsusin, tundus et ei valmistanud probleemi. Rebeka on näha võtnud selle karja omaks. Igal juhul ei leidnud ühtegi kabja jälge ega hammustusi ei Kellukal ega Katal. Näha on, et hoitakse kokku.

Tagasi jõudnuna, lasin peast läbi, et kuhu Lily varsaga põgeneda võis. Mööda minnes remontisin aia ära. Kui kodu õue väravasse jõudsin nägin, et Lily ootas varsaga praeguse kopli väravas. Haarasin hoovist paar õuna ja läksin Lilyt aeda tagasi laskma. Ah las olla, küll jõuab ta tagasi karja juurde harjutada. Eks väike hirm kummitab, mõtlesin Lily uuesti ära paaritada ja panin Termika tema aeda...aga jah asi lõppes sellega, et Termikas nägi varsas rivaali asus seda murdma. Õnneks suutsin olukorra kiiresti lahendada. Tänasin mõttes, et meil eksisteerib koplite süsteem ja sain osapooled kiirelt  lahutada. Täkk kes on elanud täku karjas muutuvad aja pikku kas karja hoidvaks (kui saavad olla märadega ühises karjas või kui täkku peetakse suures täku karjas, siis jah kunagi ei tea milliseks kujuneb iseloom). Õnneks kõik korras, et hobune valib sellise olukorra, siis las olla. Hobutita ju alles beebi eas.

Vaikselt ühendan karja Rebekaga. Viin vaikselt juurde sobival ajal.

Muidu Termikas ilma varsata märadesse suhtub rahumeelselt. Ainus kellega suured lahingud ja aeda lõhkumised ette tulid oli Akustika. Kustile millegi pärast ei meeldi puhast verd täkud. Eelistab koplikaaslastest paari ruuna härrat Pentat ja Fryci. Vahel panevad ikka oma hormoonide mölluga ikka naerma või pead vangutama.

Huvitav aasta mul, kus ma ei jõudnud kasvuhoonesse midagi istutada. Ja iga päev õhtul küsin, et kuidas selle aasta kevad nii kiirelt mööda läks.

Juulikuusse jäi Eesti tõugu noore mära,  musta värvi ostmine. Ja mõnede valgete märgistega. On alles  huvitava loomusega. Julge suhtleja ja väga sotsiaalne teiste hobuste suhtes. Samas on ta meie eestlaste hulgas üks kõrgeim kelle nimetus enam ei küündi poni pigem klassifitseerub hobuse nimetuse alla. Näis kuidas meil koolitus kulgema saab.

Igal juhul põnevil olen, hetkel suhtlen temaga oma kolm korda päevas. Toomine ei valmistanud probleeme, peale laadimisest rääkimata, kuigi jah oma paar tundi kulus, aga läbi hobuse usalduse võites. 

Eelmisessw kuusse jäi oma kolm ratsamatka. Küll algajatega ja edasi jõudnutega. Ise kukkusin koos hobusega, üle nädala aja tervendasin selga.

Tänasega saabki meie reis Valgeranda läbi.

Eile siis 18.07 õhtul kolisime ümber Valgeranna hoiualalt Nedrema puisniidu lõkkekohta. Kuna terve päev oli väga tuuline ja parmud ründasid hobuseid ikka julmalt. Tüdrukud käisid korra hommikul tugeva lainetusega vees. Mina jätsin minemata. Mulle ei meeldi suhu paiskuv saviliiva segune merevesi. Kella 16 hakkasid kogunema tumedad pilved, aitasin tüdrukutel telki paremini püstitada (kehvalt oli ülesse pandud). Pinnas kuhu vaiasid surudes, tulid need kõik riburada tugeva tuulega uuesti lahti. Paari tunni pärast selgus, et telk ka vihma ei pidanud. Mina juba tegin eeltööd esimese vihma ajal. Kui peaks hullem stenaarium tulema, et sajab läbi. Üsna varsti olidki minu juures. Tahtmata kurta oma otsest muret. Mul oli juba varu plaan läbi töötatud. Ja mainisin oma mõtted. Tüdrukud võtsid kinni mõttest Nedrema puisniidu lõkke kohta hobustega minna. Ilma teade lubas vihma terveks ööks Valgeranda ja teiseks ei olnud see tuulgi mere ääres toetav ööbima jäämiseks. Hobuse auto kõikus korralikult merelt tuleva tuule iilide käes. 

Mida teisiti teeksin, järgmine kord kindlasti number üks karjuse tarvikud. Lihtsalt oheliku otsas pole mõeldav mere ääres hoida. Huvitavaks on see, et neid suuri parme oli ikka hullupööra, et meil üks hobune tõmbas enese mitu korda lahti. Ja ühe öö sai hobuseid hoitud noorloomade (lihaveiste järglased) kogumis aias.  Kuna terve päeva jooksul veiseid ei näinud, siis selgus. Loomad eksisteerisid karjamaal. Kuna käitusin vastutustundlikult panin enda järelt aia värava kinni, et kuigi ma loomi ei näe. Võib juhtuda alati, et ala suur ja kusagil võivad nad peituda palava ilma ja parmude eest.

 

Lõpuks kaua oodatud varsake. Ainuke, aga armas, eks ta saab palju tähelepanu. Üle mitme aasta on meil siis musta värvi järglane. Isa Termikas on ka must,  tänavu aasta on ta paaritamas mul märasid, kellelt soovin järglasi. 

Akustika on suht kummaline mära, kes stressab võõraste hobustega. Omaks on võtnud Penta ja Fryci

Hein sai valmis. Praktiliselt kulus tegemiseks 5 päeva.

Kaunid ilmad jätkuvad, aga eks näe kuidas nädala lõpp kujuneb. Plaani on võetud parimate trennilistega mere äärde minek.

Vahepeal käis Anete ise võistlemas Perila tallides RL (ratsaliidu võistlusel) ja saavutas tulemuslikult 5 koha 93 osaleja hulgas. 

Anete viis trennilised võistlema Kirna talli (tüdrukud ise valisid välja). Ja ka sealt toodi häid tulemusi. Kuigi jah teise tüdruku võistlus tulemuse rikkus ära võistluseks ettevalmistuv ratsanik suure hobusega takistusele ette jäämine, seega segades ära hoo ja suuna takistuse ületamiseks. Lohutus meie poolt, küll tulevad tulemused ja ka oskus olukorras käituda.  

 

Lahedad ajad on olnud. Hetkel meil puudub küla kiik. 

 

Sajab... ja jätkuvalt sajab...me veel ei upu, aga Eesti pinna peal seda juhtub.

Samas suur ootus varsa sündimisele.

Eile tähistasime Kelluka 23 aastaseks saamise  puhul. Sünnipäeva puhul sai korralikult kabjad värgitud ja nina ette siis üks parimatest müsli (õli rikas).

Varsti Kati sünnipäev, kel täitub 28 aasta ring. 

Part tegelased peavad aga vihmasest ilmast väga lugu. Hoovi tekkinud lombid proovitakse kõik ära. On mõnusad tegelased, keda võib iga päev tundidest rääkimatta imetleda.

Vahe peal oli tiba raske kirjutada. Kui üks loom keda olen südamega kasvatanud, läks uude koju. Päris mitu aega tundsin ikka sügavat kurbust. Oma tegemiste alla peites kurbust, võtsin ette selliseid töid tegemisi, mis olid mul mõneks ajaks edasi lükatud. Kuigi aeg lendab kiirelt. 

Mis ajendas täna kirjutama, meil on jätkuvalt madude üle küllus. Mäks on fanaatiline neid haukuma, siis teine objekt on konnad... 

Üks päev oli selline lugu kus kana kuuti ülbe nastik ronis ja ühegi valemiga välja ei soovinud tulla. Tütar oli madistanud ikka tükk aega teisega. 

 Tegin selle sammu, panin Albu müüki. Armas ja rahulik poni.  Üks minu enda koolitatud, ostsin 8 aastat tagasi. Ja ostja leidus kiirelt. 

Sommidega juba mitmeid vestlusi maha pidanud. Igasuguseid kahtluseid täis mõtteid. Tundub meie hobusekasvatajate seas pettureid, kes on müünud kabjalisi tervise probleemidega. Üks somm oli väga pahane, kes lubas kahe nädala pärast vaatama, et Albu maha sain müüdud. Minul savi sellest pahandamisest, olen pidanud palju kogema, tagasi sideta, kas hobune ostetakse ära või mitte. Mõne poni müümisega paar aastat oodanud. Vahel tuleb vastu võtta kiiremad otsused.

Albu vähemalt uues kodus ootab Sind uus väike omanik kellele olla esimene hopa. Ilusat elu ma usun, et kohtume. Hoiame sidet.

Ja lubadus kahe nädala pärast on minu jaoks pikk aeg. Kõike võib juhtuda inimese tujudes ja mina ei viitsi kedagi taga ajada. Siiani olen näinud inimesi, kes on käinud hobuseid proovimas. Ja pärast proovimist kaovad, tagasi sidet andmata. Oleme siiani saanud vahendajateta hakkama. Üks vahendaja tahtis head võistelnud hobust odavalt kätte saada. Seda ma ei teinud. Nüüd plaan jätkata teadliku tõu aretusega ja tean oma suunda.

 Mul oli oluline, et Albu leiaks ruttu uue kodu ja tuligi. Kuid veel viibib meil talus. Millal läheb ära, ei jaga veel. Mul on väga kahju küll, aga jah ruunana ei tooda ta mul midagi. Soovin järglasi. Mitte enam väikseid ponisid. Mann jääb, kuna on ikka soovitud alla meetri poni. Ja vanust 15. Vot kus aastad on lennanud. Mann on üks mõnus poni, kes käib Kellukaga vahel mõne hobusega kaasas (aitavad treikusse minna).

Plaan veel paar hobust majapidamisest ära saata. Jäävad need kellel suurem koht südames ja kelle osas oleme valmis ka sööta koguma. Hetkel on tähtis, et mu noortele hobustele jääks oma koht. 

Üks põhjus miks, mul on üks Teeba järglane Luna, kellel on seletamatu jala probleem. Ja vaja arsti visiidi jaoks raha koguda. Mis häda hetkel ei oska ise ka rohkem kommenteerida. Teeba on mu üks lemmik hobuseid (tk 150 ringis). Ja tal on kenad järglased. Olgugi, et ristand hobune, olen lihtsalt suuruse pärast, maastikule on hea anda sellist hobust kes on piisavalt kõrge. Oma iseloomu kiiksudega.

Olles hommikul taas jõusööda portsud kolmele kabjalisele jaganud. Natukese aja pärast nägin, et Lembs ja Teeba olid pikali visanud. Ja Fryc tukkus nende kahe vahel. Ja tukkumine kestis sinna maani, kui tüdrukud omi kuivanud riietele sauna järgi läksid.

Sauna maja.

Kutsuti järgmine aasta ka külla. Hetkel ei soovi, Velise, Sulu, Kasti küla läbi sõidetud. Arvan, eelistan vististi mõnda uut paika. Muidu oli hea koht ööbimiseks ja toidu valmistamiseks. Lähedusse jääb jõgi, kus saab vees käia. Ja kui kohalikega suhelda, lubatakse ujuma minna, kus on ujumis kohad.

Kaks viimast ööd julgesin juba majas ööbida. Tegelikult ajendas ööbima siseruumidesse mu parema küljes seletamatud valu pisted. Eile sai korralikult lokaalselt valuvaigistavaid plaastreid peale pandud. See leevendas ei lasknud valul tugevamaks minna. 

Tänane teekond kulges palavas leitsakus. Hobused olid vägagi kodule meelestatud, siis parmu ralli, kärbse ralli keskel. Tagasi teel Moodra silla ületamise järel tulime maha, et sirutada ja lõdvestada lihased. 

Koju lähedal metsa vahel sadama hakkas. Hobuseid lasipuu külge kinnitades sadu tugevnes. Sadulat viimast tagasi tulles, tuli lisaks vihmale veel jämedat rahet. Mina õhukeses riietuses. Hobuse kõrval libastusin enne koplit korralikku muda lompi. Ajas ennast naerma selline olukord.

Seekord siis sellise retke läbinud, andis tagasi mulle mu kaduma läinud energia. 

Selline armas pilt koos Sulu külakeskuse perenaisega.

 

 Ja muidugi õhtu lõpetasin saunaga ja keskkööl. Kogu selle nädala aja jooksul ei jõudnud magama kordagi varem, kui keskkööl või hiljem. Lihtsalt ööd on ju valged. Ja kuidagi elu tahab elamist. Ja mitte miski ei anna tunda vähesest unereziimist.