Tänasega saabki meie reis Valgeranda läbi.

Eile siis 18.07 õhtul kolisime ümber Valgeranna hoiualalt Nedrema puisniidu lõkkekohta. Kuna terve päev oli väga tuuline ja parmud ründasid hobuseid ikka julmalt. Tüdrukud käisid korra hommikul tugeva lainetusega vees. Mina jätsin minemata. Mulle ei meeldi suhu paiskuv saviliiva segune merevesi. Kella 16 hakkasid kogunema tumedad pilved, aitasin tüdrukutel telki paremini püstitada (kehvalt oli ülesse pandud). Pinnas kuhu vaiasid surudes, tulid need kõik riburada tugeva tuulega uuesti lahti. Paari tunni pärast selgus, et telk ka vihma ei pidanud. Mina juba tegin eeltööd esimese vihma ajal. Kui peaks hullem stenaarium tulema, et sajab läbi. Üsna varsti olidki minu juures. Tahtmata kurta oma otsest muret. Mul oli juba varu plaan läbi töötatud. Ja mainisin oma mõtted. Tüdrukud võtsid kinni mõttest Nedrema puisniidu lõkke kohta hobustega minna. Ilma teade lubas vihma terveks ööks Valgeranda ja teiseks ei olnud see tuulgi mere ääres toetav ööbima jäämiseks. Hobuse auto kõikus korralikult merelt tuleva tuule iilide käes. 

Mida teisiti teeksin, järgmine kord kindlasti number üks karjuse tarvikud. Lihtsalt oheliku otsas pole mõeldav mere ääres hoida. Huvitavaks on see, et neid suuri parme oli ikka hullupööra, et meil üks hobune tõmbas enese mitu korda lahti. Ja ühe öö sai hobuseid hoitud noorloomade (lihaveiste järglased) kogumis aias.  Kuna terve päeva jooksul veiseid ei näinud, siis selgus. Loomad eksisteerisid karjamaal. Kuna käitusin vastutustundlikult panin enda järelt aia värava kinni, et kuigi ma loomi ei näe. Võib juhtuda alati, et ala suur ja kusagil võivad nad peituda palava ilma ja parmude eest.

 

Lõpuks kaua oodatud varsake. Ainuke, aga armas, eks ta saab palju tähelepanu. Üle mitme aasta on meil siis musta värvi järglane. Isa Termikas on ka must,  tänavu aasta on ta paaritamas mul märasid, kellelt soovin järglasi. 

Akustika on suht kummaline mära, kes stressab võõraste hobustega. Omaks on võtnud Penta ja Fryci

Hein sai valmis. Praktiliselt kulus tegemiseks 5 päeva.

Kaunid ilmad jätkuvad, aga eks näe kuidas nädala lõpp kujuneb. Plaani on võetud parimate trennilistega mere äärde minek.

Vahepeal käis Anete ise võistlemas Perila tallides RL (ratsaliidu võistlusel) ja saavutas tulemuslikult 5 koha 93 osaleja hulgas. 

Anete viis trennilised võistlema Kirna talli (tüdrukud ise valisid välja). Ja ka sealt toodi häid tulemusi. Kuigi jah teise tüdruku võistlus tulemuse rikkus ära võistluseks ettevalmistuv ratsanik suure hobusega takistusele ette jäämine, seega segades ära hoo ja suuna takistuse ületamiseks. Lohutus meie poolt, küll tulevad tulemused ja ka oskus olukorras käituda.  

 

Lahedad ajad on olnud. Hetkel meil puudub küla kiik. 

 

Sajab... ja jätkuvalt sajab...me veel ei upu, aga Eesti pinna peal seda juhtub.

Samas suur ootus varsa sündimisele.

Eile tähistasime Kelluka 23 aastaseks saamise  puhul. Sünnipäeva puhul sai korralikult kabjad värgitud ja nina ette siis üks parimatest müsli (õli rikas).

Varsti Kati sünnipäev, kel täitub 28 aasta ring. 

Part tegelased peavad aga vihmasest ilmast väga lugu. Hoovi tekkinud lombid proovitakse kõik ära. On mõnusad tegelased, keda võib iga päev tundidest rääkimatta imetleda.

Vahe peal oli tiba raske kirjutada. Kui üks loom keda olen südamega kasvatanud, läks uude koju. Päris mitu aega tundsin ikka sügavat kurbust. Oma tegemiste alla peites kurbust, võtsin ette selliseid töid tegemisi, mis olid mul mõneks ajaks edasi lükatud. Kuigi aeg lendab kiirelt. 

Mis ajendas täna kirjutama, meil on jätkuvalt madude üle küllus. Mäks on fanaatiline neid haukuma, siis teine objekt on konnad... 

Üks päev oli selline lugu kus kana kuuti ülbe nastik ronis ja ühegi valemiga välja ei soovinud tulla. Tütar oli madistanud ikka tükk aega teisega.