Võtkem aega endalegi, kui selleks on võimalused. Nii kaua kui inimeses peitub nutulaulu joon...et näe trennilisi vähe või üldse puuduvad. Sellise halaga ei jõua kuhugile...puhkasin ehk siis tegelesin noorte hobustega, käia matkamas, uudistasin Eestimaa neid osasid, kuhu pole veel varem jõudnud. Nautida aega teistmoodi. Inimene on juba isevärki inimloom, kes on harjunud kohanema kõiksuguste raskustega ja siis kui tekib paus, kedagi-midagi pole...tekib iseenda suhtes teadmatus, üle kõige pressib mõistusest välja negatiivne... teine kategooria on vananemisega jõu raugemine. Ja jällegi tänan mõttes, et on olemas töökoht. Kui trennilisi pole toetan oma hobuseid oma palgaga. Nemad on jälle meid aidanud palju...käin vabadel hetkedel metsas oma eakaid hobunaid nunnutamas. Näha nende rahulolu, mul viimasel ajal vedanud, et on kingitud poest maha kantud leibu saiu. Muidugi kontrollin üle, et hallitanud tooteid pole. Kõik saavad...

Imetlen mis sõprus Fryci ja Rebeka vahel küll eksisteerib. Kuigi Rebeka kipub oma lähedust jagama Frycile küll hammaste ja jalgadega. Samas on ta metsas üli julge, tuleb kohe juurde, jalutab kaasa, on uudishimulik kõigi asjade vastu, mille suhtes isegi huvi tunnen.

Just eilegi vaatasin karjas söövaid hobuseid, näha nende olekust rahulolu. Mõnus, pilk puhkab ...näevad ikka uhked küll...

Muidugi kui kellegil tervisega probleem, on ta piisavalt mure allikas. Ma teen kõik endast olematta, et taastuks ruttu hobuse tervis. Kui loomaga miskit häda, olen mina murelik. Uurin kirjandust ja suhtlen mitme vetiga, et enda poolt leitud sümptomite alusel kinnitada diagnoos ning alustada koheselt raviga. 

Võidetud on mitmedki haiguslood...ülekõige imestatakse siiani mu Kelluka lugu, kellele astus öösel kasuema kogematta peale ja hommikul leides varsa jalutuna maast, mida teha...kuid siin ma kellegagi pikalt nõu pidama ei hakanud. Otsisin ülesse elastik sidemed, et kui oli vaja, et saaks imema. Perega tõstsime ülesse (tegemist väiksemat sorti poni lapsega). Vähendasime liikumis võimalusi, kasuemale lisasin söötadesse luid lihaseid toetavad vitamiine ja mineraale, kui  mu oodatud varsake veel kopsupõletiku sai, küsisin vetilt antibiootikumi (oli meie kanti verinoor vet asutanud elama). Koostöö alguseks oli see väga hea, see toimib siiani. Ravi kopsupõletiku puhul kestis 7 päeva, õnneks palavik taandus juba 2 päeva õhtuks, kuid ravi sai tehtud nii kaua kui arst soovitas. Ise oma teadmistega mainin, et kopsupõletiku ravi ei tohi jätta poolikuks. Tuleb teha nii kaua kui on ette nähtud. Pärast seda tuleb toetada seedimist, antibiootikum teadu pärast hävitab soolestikust kasulikke seedtrakti toimivaid baktereid. Organismi taastamine sellisele tasemele, kui oli enne haigestumist. Uus päev algamas ja põnevad tegemised ootamas.