Tänasega saabki meie reis Valgeranda läbi.

Eile siis 18.07 õhtul kolisime ümber Valgeranna hoiualalt Nedrema puisniidu lõkkekohta. Kuna terve päev oli väga tuuline ja parmud ründasid hobuseid ikka julmalt. Tüdrukud käisid korra hommikul tugeva lainetusega vees. Mina jätsin minemata. Mulle ei meeldi suhu paiskuv saviliiva segune merevesi. Kella 16 hakkasid kogunema tumedad pilved, aitasin tüdrukutel telki paremini püstitada (kehvalt oli ülesse pandud). Pinnas kuhu vaiasid surudes, tulid need kõik riburada tugeva tuulega uuesti lahti. Paari tunni pärast selgus, et telk ka vihma ei pidanud. Mina juba tegin eeltööd esimese vihma ajal. Kui peaks hullem stenaarium tulema, et sajab läbi. Üsna varsti olidki minu juures. Tahtmata kurta oma otsest muret. Mul oli juba varu plaan läbi töötatud. Ja mainisin oma mõtted. Tüdrukud võtsid kinni mõttest Nedrema üuisniidu lõkke kohta hobustega minna. Ilma teade lubas vihma terveks ööks Valgeranda ja teiseks ei olnud see tuulgi mere ääres toetav. 

Mida teisiti teeksin, järgmine kord kindlasti number üks karjuse tarvikud. Lihtsalt oheliku otsas pole mõeldav mere ääres hoida. Huvitavaks on see, et neid suuri parme oli ikka hullupööra, et meil üks hobune tõmbas enese mitu korda lahti. Ja ühe öö sai hobuseid hoitud noorloomade (lihaveiste järglased) kogumis aias.  Kuna terve päeva jooksul veiseid ei näinud, siis selgus. Loomad eksisteerisid karjamaal. Kuna käitusin vastutustundlikult panin enda järelt aia värava kinni, et kuigi ma loomi ei näe. Võib juhtuda alati, et ala suur ja kusagil võivad nad peituda palava ilma ja parmude eest.