EILE 16.04. siis 23 aastat tagasi oli minu ja Arvo laulatus Rapla kirikus, kus siis laulatuse paaripaneku läbiviijaks oli Rapla Vabakoguduse Indrek Luide ja Mihkel Kukk. Ja ega ilm ka siis roosiline polnud vahelduva eduga sadas vihma ning hommikul lausa lumi maas, pärast laulatustseremooniat kirikus, pidime istuma koos lilleneiudega hobusekaarikusse, mis ootas kutsarist Kaljuga L. kiriku värava taga.
Abielu on vastutus ja küps otsus paarisuhteks ja eriti veel tulevaste laste elude ees. See millistest peredest tuleme ja kellega kooselu alustame. Kas olen oma eluga rahul, jah olen. Pigem teatud oskustes arenenud iseseisvaks, julgeks ja otsustavaks. Võib olla mehe poolt oleks soovinud rohkem toetavat ja vastutavat poolt, kuid jah. Olen aru saanud, et mis kellegil puuduseks olen endas arendanud enda tugevuseks.
Eile käisime jälle Häädemeeste vallas Luite koertekrossil, kolme koeraga ja nendest ühe koera viisime siis uude kodu.
Tagasi teel olin väheke mures. Kas saab hakkama, olles jaganud olulise info koera kohta, millise karjajuhina ta ennast kehtestama peab. Oluline töö on meil ära tehtud, edasi peab ta jätkama juba uus peremees-naine. Keelud-käsud ja inimesega pidev koostöö. Muidu mulle mis meeldis oli Ramsu uudishimu ja Anete sõnastatud, et hea jooksupartner. Ei tiri metsa ja käsklustele allub paremini, kui Nordik. Nordik on nads oma pulkade pärast pöörane ning tuulepea kes unustab ära miks ta jooksurajal on. Nii, et vahe oli ikka olemas. Muidugi oli kodunt lahkudes kahele kurvale koerale silma vaadata. Kummaline oli õhtul koju naastes, koerte käitumises muudatusi näha. Tundub, et Ramsu oli nende poolt omaks võetud ja õhtul ühe koera puudus andis teise käitumisetunde. Imestasin ja mõtisklesin, kas tõesti on koertel omavaheline side.
Nordik käitus selliselt, et mitmeid kordi tuli vastu külge ning otsis pilkkontakti, et kas ma olen Sinule armas või kas hoolid minust? Patsutasin ning ütlesin need sõnad, mis peaksid kinnitama koera pilgust õhkuvale küsimusele vastuse. Kohe silkas ning peatselt suure galopiga tagasi pulk suus. Võtsin pakutu vastu ja sooritasin viske.
Mainin vaikselt, et endal oli kerge nukrusetunne hinge pugenud, kui koera üle andsin uuele omanikule. Kuid ületasin endas selle emotsionaalse hetke. Elan hingeliselt loomade eludele kaasa ja ega see Ramsu kodude vahetus mu meeli eriti ei rõõmustanud. Kuid olime endale teinud koju tuues, et hetkel küll üle 5 koera ei pea, kuid ajutiselt.
Õhtut veetsin korra metsas kuivi oksi põletades nautides loodusvaikust üksikute hiliste lindlauljatega. Ja pärast mõne tunnist metsas olekut suhtlesin oma titemammadega. Teeba nautis täiega minu kohaolu ja patsutusi ning sügamist meelispaikadest. Nii kui ma natuke eemaldusin temast, kohe pikkade sammudega järgi ja nina pandi õlale ja tõmmati suunaga enda poole, mis hobuse keeles tähendas ,,palun jätka, mulle väga meeldib". Herta käitus minuga nagu oleksin tüütu parm ta ümber, hoolimatta ta omapärasest pilgust tegutsesin ikka tema meeleolule vastupidiselt. Kuid lõpuks lingutas kõrvu ja jätkas maast nosimist. Muidugi va Teeba noris jälle mitmeid kordi minu tähelepanu... oh neid loomi, kuid nende jaoks oleme kogu aeg olemas.
Abielu on vastutus ja küps otsus paarisuhteks ja eriti veel tulevaste laste elude ees. See millistest peredest tuleme ja kellega kooselu alustame. Kas olen oma eluga rahul, jah olen. Pigem teatud oskustes arenenud iseseisvaks, julgeks ja otsustavaks. Võib olla mehe poolt oleks soovinud rohkem toetavat ja vastutavat poolt, kuid jah. Olen aru saanud, et mis kellegil puuduseks olen endas arendanud enda tugevuseks.
Eile käisime jälle Häädemeeste vallas Luite koertekrossil, kolme koeraga ja nendest ühe koera viisime siis uude kodu.
Tagasi teel olin väheke mures. Kas saab hakkama, olles jaganud olulise info koera kohta, millise karjajuhina ta ennast kehtestama peab. Oluline töö on meil ära tehtud, edasi peab ta jätkama juba uus peremees-naine. Keelud-käsud ja inimesega pidev koostöö. Muidu mulle mis meeldis oli Ramsu uudishimu ja Anete sõnastatud, et hea jooksupartner. Ei tiri metsa ja käsklustele allub paremini, kui Nordik. Nordik on nads oma pulkade pärast pöörane ning tuulepea kes unustab ära miks ta jooksurajal on. Nii, et vahe oli ikka olemas. Muidugi oli kodunt lahkudes kahele kurvale koerale silma vaadata. Kummaline oli õhtul koju naastes, koerte käitumises muudatusi näha. Tundub, et Ramsu oli nende poolt omaks võetud ja õhtul ühe koera puudus andis teise käitumisetunde. Imestasin ja mõtisklesin, kas tõesti on koertel omavaheline side.
Nordik käitus selliselt, et mitmeid kordi tuli vastu külge ning otsis pilkkontakti, et kas ma olen Sinule armas või kas hoolid minust? Patsutasin ning ütlesin need sõnad, mis peaksid kinnitama koera pilgust õhkuvale küsimusele vastuse. Kohe silkas ning peatselt suure galopiga tagasi pulk suus. Võtsin pakutu vastu ja sooritasin viske.
Mainin vaikselt, et endal oli kerge nukrusetunne hinge pugenud, kui koera üle andsin uuele omanikule. Kuid ületasin endas selle emotsionaalse hetke. Elan hingeliselt loomade eludele kaasa ja ega see Ramsu kodude vahetus mu meeli eriti ei rõõmustanud. Kuid olime endale teinud koju tuues, et hetkel küll üle 5 koera ei pea, kuid ajutiselt.
Õhtut veetsin korra metsas kuivi oksi põletades nautides loodusvaikust üksikute hiliste lindlauljatega. Ja pärast mõne tunnist metsas olekut suhtlesin oma titemammadega. Teeba nautis täiega minu kohaolu ja patsutusi ning sügamist meelispaikadest. Nii kui ma natuke eemaldusin temast, kohe pikkade sammudega järgi ja nina pandi õlale ja tõmmati suunaga enda poole, mis hobuse keeles tähendas ,,palun jätka, mulle väga meeldib". Herta käitus minuga nagu oleksin tüütu parm ta ümber, hoolimatta ta omapärasest pilgust tegutsesin ikka tema meeleolule vastupidiselt. Kuid lõpuks lingutas kõrvu ja jätkas maast nosimist. Muidugi va Teeba noris jälle mitmeid kordi minu tähelepanu... oh neid loomi, kuid nende jaoks oleme kogu aeg olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar