Yess, ülepika aja päikest näha ja veel tuulevaikne ilm meelitas kohale nii mõnegi trennilapse, kui mõte oli isegi sadulasse tõusta.
Jällegi üks korda läinud päev, tänu voolas südamest ja suust. Poeg võttis oma õlgadele rullisilo veo ja ise tüdrukutega lahtise silo kohale toomise.
Enne trenni algust võttis jälle Kati silmade-nina ümbruse pilt sõnatuks-ohkima. Kuid miskit jälle rohtu peale ning siis nagu ahviilmega trenni.
Teised kes platsil trenni tegemas, tegelesid enda lapsed oma lemmik sälgudega. Mõte on järgmine aasta ka võistlema minna. Oleme pannud eesmärgid maha. 

                                      Kaunist kolmandat adventi...