Hommikul töölt naasnud viskasin pilgu hobukarjale, kes sees ja kes väljas jne. Hommikul ei lähe ma eriti karjamaale lähedalegi, kuna hobused magavad. 
Mingil hetkel tõime ära karjmaalt Luciano ja asemele viisime Tassa titega. Kuid Luciano tahtis täna omi asju ajada, kuid seda me ei lasknud ning viisin teise koos suulistega metsa jalutama. Muidugi kisas nii nagu tema vanaisa Kardinal heleda peene häälega proovis ta metsas karjamaal olevate märade tähelepanu.... minu füürer Teeba tuligi asja kontrollima ja kiikas üle okastraadi ja ükskõiksusese ära kappas teiste manu. Ei pööratud tähelepanu... miski asi hoiab poissi natuke ärevuses, kas hormoonid ei oska öelda. Metsas käimisel imetlesin Luciano julgust, teda ei ehmatanud mitte miski. Ootame kõik piki silmi, Luciano uut peret, kes siis ühel päeval oma koju viivad. Noored hobused vajavad päris tihedat kontakti inimesega. Nii me siis tegutseme, kuna meil vaja noortele hobustele aega pühenduda.

Panin oma lilledest väikse pildi, tänavu on võõrasemad väheke kannatada saanud, ilmad ju külmad ja tundub, et pole veel öökülmade kahjustustest üle saanud.
Õhtul algas sadu, õnneks õigel ajal sai karjamaa tegemise lõpetatud, kui vihm kastmisega alustas. Joel lihvis mu pakku ja plaanime homme jala peale panna... siis lisan juba siia oma teosed pojaga kahasse meistredatud siia blogisse.