8. november 2012

Mõtte noppeid...

Nii kaua kui inimesed maakeral on elanud, on ka loomad olnud osake nende elust. Küttide ja korilastena on meie geenidesse sisetatud oskused loomi jälgida. Meie esivanemad õppisid loomade sõnumeid tõlgendama, teades, et loomade käitumine võib ennetada ohtu. Kui rääkida emotsionaalsest heaolust, siis hoolitsevad hobused endiselt meie turvalisuse eest. Nad annavad meile märku, kui meie sisemaastikul on viltu vajunud või räämas.
Selle sõnumiga meenub mulle pea 10 aastat tagasi aset leidnud sündmus. Olles oma viimase lapsega haiglas enne sinna minekut olin teinud kõik endast oleneva. Söödad valmis, et juhul, kui tuleb minek, oleks olemas koduline, kes vaatab hobuste järele ja annaks süüa juurde, kui sellest rohumassist väheks loomadele jääb. Mis juhtus, esimene päev ei suutnud Keith mitte ühtegi hobust õue saada (tol korral oli mul siis 6 hobust). Olles üritanud teine päev hobuseid õue lasta, olid nad aiast välja tormanud ja uuesti sisse. Keith loobus hobuste välja panemisest. Kui ma siis ükskord lapsega koju sain. Kogesin hobustest ehmatust ja sisemist hirmu (hirm seisis, et peremehega on midagi juhtunud). Sama päev lasin hobused kohe õue ja alustasin lapse kõrvalt kohe kohalikele küla lastele trenni tegemisega (ei saanud ise kordagi puhata). 
Miks see asi juhtus, tõin kaks nädalat enne arstide poolt paika pandud sünnikuupäeva ühe hobuse Jõgevamaalt, kes nuttis oma endist perenaist taga pea kaks kuud. Kes siis oma sisemise kurvastusega muutis ka minu hobused stressavateks. (See oli aastal 2002.mai ja juuni).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

1.04.2024 karjalaskew päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. ...