Olles jootnud noored suksud, mõtlesin, et laseks teised hobused ka sisse, sajab ja sajab. Ei taha ise ka seal väljas olla. Ma ei jõua lihtsalt seda muda oma jalgade küljest lahti trampida.
Läksin siis karjamaal, juba kopliservast märkasin, et hobused olid pugenud tihedate kuuskede varju ja ainus meeshing Lipton siis lagedal rohtu maast näksimas. Mind märganud, tuli sealt hale pikk hirnatus. Hõikasin ,,Lipsu, lähme sisse" nagu mu jutust aru saanud galoppis ta minu juurde, andsin maiust ning kinnitasin oheliku. Ja läksime kahekesi värava poole. Jälgides karja teiste liikmete keha keelt... näis, kas avaldavad soovi sisse saamiseks. Olles jõudnud väravasse, tormas Kati suure galopiga järele ja sinna ta ka jäi. Liptoni sisse viinud, suhtlesin kogu tee temaga. Huvitava loomaga tegu, õrn ei pea sikutama, liigub järgi minu keha keele järgi. Olles nende aastatega saanud kogemusi täkkude kasvatamisest, olen aru saanud, et täkud ei olegi kurjad ja hirmuäratavad vaid ikka õige kasvatus on kõigele alus. Eks Liptoni lapsepõlv on olnud eeskujulik. Aastatega olen saanud aru, et hobuseks kasvamine pannakse alus, varsa lapsepõlves. 
Lipsu sisse pannud, tõin teiseks vana kiiksudega Kati. jne. Kuni jäi välja veel Herta ja Tassa. 
Herta märganud, mind neile järgi tulemas, tõmbas koha pealt sellise kaabekaga minema, et enne ei saanud pidama, kui rehe all. Mul ei jäänud muud, kui lasin nad kõik sisse.