Selline suvi on meie talus, küll koormas või kuhjas.
Olen viimased kolm päeva aktiivselt niitnud.
Kahel päeval käisin altuurat tegemas, oli vast alles heinamaa. Natuke meenutas niitu, kuid niit ka polnud. Üksikud kuused, oi kus oli kive. Lõhkusin selle maa peal kaks sõrga ära. Kuna mees puhkas, siis vahetama pidin ise. Kui ma esimese sõra laste abiga ära vahetatud sain, ooo... süda sees hõiskas, et hakkama sain. Imestasin, et sõra vahetus on nii lihtne. Õige tugevusega kinnitamine nii palju mul ikka meeles seisab, et mutri vinti üle keerata ei tohi.
Vahe peal nokitsesin lastega juppideks lagunenud looreha kallal, kuid mis teha, kui ei ole miskit nagu silma ees, kus miskit asi kohal pidi seisma oli ikka mõistatus küll. Kolm päeva seisis looreha kasutult metsaheinamaa servas.
Täna niitsin, aga nii kui kiireks kipub asi minema, siis satuvad teele ikka apsud. Viimasel niitmis ringil lõhkes küttevoolik ja kus pritsis nagu purskaev, traktori ühe hoobiga naaftat täis. Lisaks kuumale mootorile sattununa hakkas mootor ka veel tossama.
Viimased minutid lendasid nii kiirelt, et jube kohe. Tööle pidin minema.