Alustada hommikut kohvitassi lastega. Sai vesteldud pojaga tööde lainetel. Hetkel tööpakkumine okei. Saab kogemusi ning vaba aega normaalselt rakendada. Unistab ju lubade taotlemisest. Järgmine aasta veel oma autost. Lastel on üllad unistused ja hämmastav, et iseseisvad otsustusvõimelised. Hea uhke tunne.
Mul pole selliseid probleeme esinenud oma lastega, millega olen pidanud viimastel aastatel palju kokku puutuma võõraste lasetga.
Kurb tõdemus, tean eksisteerivad trennid, huviala ringid, kus leidub huvitavaid tegevusi erinevas vanuses, aga miks noored sinna ei jõua. Probleem seisneb vanemate vähesest huvist, mida peaks tema laps vabal ajal tegema. Vanemad on isoleeritud tööga ja koduse elu vastu on väike huvi.
Kas keegi on huvi tundnud miks tekivad kurjategijad? Tegelikult väga paljuski on süüdi vanemate vähene huvi, mida teeb tema võsuke vabal ajal. Ja vanemate moraalne ning füüsiline toetus lastele igas vanuses. Milline peab olema vanema ja lapse vaheline usaldus, see peab olema kogu aeg. Kui usaldus ära kaob.
Olen töötanud vallas noortetoa juhina ja kokku puutunud erinevad vanuses teismelistega ning nende probleemidega. Mulle on noored isiklikult avaldanud palju peres valitsevatest probleemidest.
Ja kui ma toon võrdluseks noori, kes kauplustes käivad lihtsalt nutimobiilis istumas ning sihvkasid söömas ja poepõrandat risustamas. On ammu ilma tekkinud küsimus, kus on vanemate silmad? Miks tüdrukud löövad aega surnuks lihtsalt poiste kambas ringi joostes ja tekitades pahandusi? Miks...? miks...? miks...?
Mis ajendas täna selliselt kirjutama... Eelmine nädal kohtusin kahe inimesega, kes tulid ja astusid ligi ja tegid lolli nalja. Ühele inimesele tuletasin tema laenatud võlga (tean kui paljudelt laenanud ning tean mis tol korral juhtus). Kui palju on nende emade lapsed korduvalt vargustega vahele jäänud. Pahandasin ning vastasin väärika tõdemusega, mida arvan tema üle pakutud naljast. Tahtmine oli kohe politseisse ilma igasuguse naljata saata.

Kaunis noor tammeke lehtedega. Samas jääb kauniks loodushärmas. Käisin söödatagavara uurimas, kui palju on ja mismoodi söötmist korraldada. Hoian elul ja tegemistel kogu aeg silma peal. Ei saa ju teistmoodi. Kui ise teeme, siis peab ju ka mõtlema, et tegema peab nii, et juurde ei pea ostma. Mõned aastad tagasi, alustasin talvist söötmist tiba valesti, kohe vale arvestus maksis kätte.

Käisin vaatasin naaberkinnistu metsa maha võtmis tegevust. Muidugi natuke kurvaks tegi, eelmine aasta kevadel võeti vanemad puud maha, pole aastatki möödas, kui kogu mets maha võeti, isegi noored, mis esmalt jäeti. Tekitab küsimärke. Alles jäetuteks olid säilikpuud.

Pärast pühapäevast ujumist oli ka mu väsimus nagu käega pühitud, et eilseid tegemisi lausa rõõmu ja lustiga tegin. 

Muidugi head meelt tegi, et terve pere oli kodus. Anete käis kodus põdemas ja ravimas. 

Tuleks lumi maha, saaks ree ja saanisõitu teha. Herta kabjad on jälle selle külmund pinnase tõttu ära murdunud. Küllap mõni tahaks mu kapsa aeda kiviga visata. Sügisel sai tehtud nendel kellel seda vaja oli. Kuid ikka probleem, juba rõõmustasin, et kabjad on kenaks muutunud, nojah ära iial ütle iial... Peab hakkama Herta tütart pigem ette käima õpetama, sest Herta kabjad jah, konsulteerin ühe sepaga, kes oskab nõu anda, mida tegema peaks. Ise olen põhisuuna võtnud värkimisele. 

Sass oli täna lahe, nõudis et oleks tema söömise juures. Oh jah, kuidas see söömine muutus temal rohkem nagu tähelepanu nõudmiseks. Muidugi pakkusin  talle oma seltskonda, ei saa ju koera soovi maha materdada. Milline õnnis nägu jälle peas, katsetasin mitmeid variante, kas tahab jagada. Seekord jagamise soovi polnud.

3 advent.

Metsas varjus

Kas mind on näha? Teeba küsimas pilguga...
Juba teine päev, kus ärgitan lapsi kaasa mõtlema, et mida nad teha tahaksid aastavahetusel. Pakkusin ühte rabasse metsaonni kasutamisega aastavahetusööd vastu võtma. Hetkel raba nime ei maini ning et ennetada asjade läbi kukkumist siis ei räägi rohkem. Eks näe, mis aeg toob.
Hetkel mil veel sügisväsimus maad võtnud, siis selle leevendamiseks on ujumine üks parimaid asju maailmas. Käisin tüdrukutega ujumas nii mõnus, veel kahes saunas ning vahelduva eduga veel ujumas käia... noo , ma ei või, lihtsalt eluvaim tuli tagasi... Mõnus... Inimesed otsige oma sügisväsimuse vastu, mis teid taastab ja energiat annab. Edukat ja toredat jõuluaja ootust....
 

Natuke kurb on ka, paar päeva tagasi tõin tagasi tuppa noorkanad-kuked, aga arvulises koosseisus 5. Kahju oli, et õigel ajal jaole ei saanud. Panin kanakuuti liiga ereda valgustuse ja see tekitas vanemates sulelistes kannibalismi. Kolm noort kaotasime, tol hetkel oli mul raske, ma ei suuda mõista miks. Tegelikult olid nad kõik oma iseloomude ja erilisusega hingelähedaseks kasvanud. Ja muidu sai siis 5 noort tagasi tuppa toodud. Ja kuidas nad naudivad oma puurisolemist. 

Kahju jah, et kolm noort lindu otsa leidsid. 

Jõulud lähenevad, püüame lastega tegeleda veel noorte hobustega nii palju kui aega leiame.

Sai siis täna vabakoguduses loomadega käidud. Kerged miinuskraadid ja muidugi lumi tõi juba jõulutunde. Kõik laabus kenasti, ponide peale laadimine. Alustasime jällegi Kellukast, kes läheb inimese järel vist küll tulest ja veest läbi. Temal puudus igasugune hirm. Teiseks panime Tassa, kes läks täna juba julgemalt treilerisse. Hea meel, et treilku omanik vastutulelik ning ettevaatliku sõidustiiliga, kes veel kokkulepitud ajast veel varem kohale ilmus. Igal juhul saime ajaliselt kohale nii kitsed kui ponid. Muidugi sai ka Pipi kaasas olla. Kuid Pipi tõin autoga koju tagasi. Enne käisin Maximas, et tüdrukutele teepeale näksimist anda. Pipile ei leidnud muud heaks paremaks, kui seakeelt. Millest siis üks keel veel koju jõudes alles oli. Kui tagaluuki avades ei tahtnud üldse välja tulla, pigem urisedes teavitades teistele koertele, siia ei saa, siin on minu valdus ja mul on nänni. Lõpuks pika kutsumise peale saime autost välja andsin tema teenistuse eest saadud tasu ning selle pidi jälle minu valvsa silma all ära sööma. Jällegi üks lahe päev, kus said teoks head organiseerimisoskused. Mulle meeldib rohkem koos loomadega rahulikumas miljöös olla. Kitsed nautisid täiega auto sõitu. Oskasid pikutada ja sõidu ajal ka viisakalt üleval ennast pidada võrreldes eelmise aastaga.
Tundub, et õpime loomadega sellistes rännakutes koos eksisteerima ja hindama midagi erilisemat, kui aega ainult koplis vaid kui lahe on inimene ikka, kui saame kuskil koos käia.

Sokk nimega Poiss sai endale uue kodu, kus jätkata sokuna ja mis tast edasi on juba uue pererahva otsustada. Minule ta eriline polnud, pigem natuke jõuline ja teiste loomade suhtes ülbik. Plaan oli muidu kastreerida, kui talle uut kodu poleks leidnud. Mulle oli see täielik uudis, kui sokule tahtja tuli. Minu jaoks täielik jõuluüllatus. Ja Sokul vedas jäis siiski kitsede meessoo esindajaks. Igal juhul kahepoolne vedamine.

Ja nii nagu ikka oli ka seekord kaasas koer nimega Pipi. Kes võlus lapsi oma sarmikuse ja alandlikkusega.

Katsetan uut arvutit, ja olen väga rahul. Saan pühenduda lõpuks oma koolitööle. Nojah mis uus, küll. Koolis vahetati uuemate vastu ja sain ühe vanematest kasutatud. Valla iti mees vaatas üle ja täna sain kätte. Muidugi olin kaks päeva ilma autota. Täitsa suur probleem on kohe. Ühel päeval sain mehega, teine päev ei viitsinud enam kuulata, nojah imestan alati, miks mehed vinguvad, mis neil viga on.... Mõnel mehel, eriti veel enda omal on raske mitut sõitu teha koju... Siin on mõtlemisainet... Ja ega ma viitsi korrata palvet, vaid teekond sai jala ette võetud ning katsetada ülepika aja pöidlaküüdiga Raplasse sõitu.
Õnneks Raikkülas üks naisterahvas siis lõpuks peale võttis, vist oli 12 auto. 
Kanadel sööt otsa saamas, ühele küülikule hankima aga koksidioosi vastase ravimit sisaldavat sööta. Kuigi üks toaküülik veel on, kel kah juba vanust pea 8 aastat. 
See selleks, täna liigun jälle autoga, homme vaja ühel üritusel osaleda, pean veo töid teostama. Ja muidugi käiku lähevad ponid ka kitsed. 

Tänast blogimist alustan kurva sõnumiga. Toajänks Marvin alistus oma haigusele ja kadus igaviku teele. Jah, olgu ükskõik kui palju kogemusi loomade elust lahkumisega, mõni loom on saanud eriliselt lemmikuks, siis on raske panna leina või kaotust sõnadesse.
Kahtlustasin juba eimerioosi, kuna mõni nädal lahkus elust ootamatult meie nooruke Juntsu, kes oli ülimalt kaunis jänkunooruk. Muidugi on ükskõik kelle surm ehmatav ja mitte eriti meeldivat tunnet tekitav. Kasvõi kuulen kellegil tuttaval kedagi lahkunud mõtlen lähedast inimest.
Eelmisel nädalal sõidutasin kahte rahvamuusikut ja kui nad alustasid oma eeskava tutvustamist rahvale oli tunda kerget nukrust, mida ei suudetud sõnadesse panna. Kuna nendega pidi olema keegi 10 ja see oleks olnud võimas meeshääl, aga jah sama ootamatu oli temagi minek...
Seisab ees puuri deso, sest kahtlus langes siiski nakkuslikule haigusele. Kuidas saavad toas jänesed haigestuda... ?
Üks hea uudis, Anete googeldas ja leidis üle talli, kus asub Lipton. On deketiiv, Kesk-Soomes. Tegelikult nii lahe on teada enda käes kas siis kasvatatud või kasvanud loomade edaspidist käekäiku. Muidugi mõned loomad on vahetanud nimed, aga jah see uute omanike teha.