Sai siis täna vabakoguduses loomadega käidud. Kerged miinuskraadid ja muidugi lumi tõi juba jõulutunde. Kõik laabus kenasti, ponide peale laadimine. Alustasime jällegi Kellukast, kes läheb inimese järel vist küll tulest ja veest läbi. Temal puudus igasugune hirm. Teiseks panime Tassa, kes läks täna juba julgemalt treilerisse. Hea meel, et treilku omanik vastutulelik ning ettevaatliku sõidustiiliga, kes veel kokkulepitud ajast veel varem kohale ilmus. Igal juhul saime ajaliselt kohale nii kitsed kui ponid. Muidugi sai ka Pipi kaasas olla. Kuid Pipi tõin autoga koju tagasi. Enne käisin Maximas, et tüdrukutele teepeale näksimist anda. Pipile ei leidnud muud heaks paremaks, kui seakeelt. Millest siis üks keel veel koju jõudes alles oli. Kui tagaluuki avades ei tahtnud üldse välja tulla, pigem urisedes teavitades teistele koertele, siia ei saa, siin on minu valdus ja mul on nänni. Lõpuks pika kutsumise peale saime autost välja andsin tema teenistuse eest saadud tasu ning selle pidi jälle minu valvsa silma all ära sööma. Jällegi üks lahe päev, kus said teoks head organiseerimisoskused. Mulle meeldib rohkem koos loomadega rahulikumas miljöös olla. Kitsed nautisid täiega auto sõitu. Oskasid pikutada ja sõidu ajal ka viisakalt üleval ennast pidada võrreldes eelmise aastaga.
Tundub, et õpime loomadega sellistes rännakutes koos eksisteerima ja hindama midagi erilisemat, kui aega ainult koplis vaid kui lahe on inimene ikka, kui saame kuskil koos käia.

Sokk nimega Poiss sai endale uue kodu, kus jätkata sokuna ja mis tast edasi on juba uue pererahva otsustada. Minule ta eriline polnud, pigem natuke jõuline ja teiste loomade suhtes ülbik. Plaan oli muidu kastreerida, kui talle uut kodu poleks leidnud. Mulle oli see täielik uudis, kui sokule tahtja tuli. Minu jaoks täielik jõuluüllatus. Ja Sokul vedas jäis siiski kitsede meessoo esindajaks. Igal juhul kahepoolne vedamine.

Ja nii nagu ikka oli ka seekord kaasas koer nimega Pipi. Kes võlus lapsi oma sarmikuse ja alandlikkusega.