Kaunis noor tammeke lehtedega. Samas jääb kauniks loodushärmas. Käisin söödatagavara uurimas, kui palju on ja mismoodi söötmist korraldada. Hoian elul ja tegemistel kogu aeg silma peal. Ei saa ju teistmoodi. Kui ise teeme, siis peab ju ka mõtlema, et tegema peab nii, et juurde ei pea ostma. Mõned aastad tagasi, alustasin talvist söötmist tiba valesti, kohe vale arvestus maksis kätte.

Käisin vaatasin naaberkinnistu metsa maha võtmis tegevust. Muidugi natuke kurvaks tegi, eelmine aasta kevadel võeti vanemad puud maha, pole aastatki möödas, kui kogu mets maha võeti, isegi noored, mis esmalt jäeti. Tekitab küsimärke. Alles jäetuteks olid säilikpuud.

Pärast pühapäevast ujumist oli ka mu väsimus nagu käega pühitud, et eilseid tegemisi lausa rõõmu ja lustiga tegin. 

Muidugi head meelt tegi, et terve pere oli kodus. Anete käis kodus põdemas ja ravimas. 

Tuleks lumi maha, saaks ree ja saanisõitu teha. Herta kabjad on jälle selle külmund pinnase tõttu ära murdunud. Küllap mõni tahaks mu kapsa aeda kiviga visata. Sügisel sai tehtud nendel kellel seda vaja oli. Kuid ikka probleem, juba rõõmustasin, et kabjad on kenaks muutunud, nojah ära iial ütle iial... Peab hakkama Herta tütart pigem ette käima õpetama, sest Herta kabjad jah, konsulteerin ühe sepaga, kes oskab nõu anda, mida tegema peaks. Ise olen põhisuuna võtnud värkimisele. 

Sass oli täna lahe, nõudis et oleks tema söömise juures. Oh jah, kuidas see söömine muutus temal rohkem nagu tähelepanu nõudmiseks. Muidugi pakkusin  talle oma seltskonda, ei saa ju koera soovi maha materdada. Milline õnnis nägu jälle peas, katsetasin mitmeid variante, kas tahab jagada. Seekord jagamise soovi polnud.