Tere sügis!

Saabus, tuule, vihmaga teine. 
Jahedus paneb kaaluma, et mõnedel hobustel aeg tekki seljas kandma hakata. Viljale täna järgi vaja minna. Ratas autost ja traktorikäru ajada akna alla, vaja üks koorem sõnnikut külas peale transada. Selle aasta kartulivõtul ei osalenud, kuna puud talveks tegin üksi, siis midagi peavad ka teised kodus tegema. Ja kuna ma kartult söön väga vähe, eelistatud toiduained, oad, herned, tatar, manna, riis jne. Lapsed muidugi tahavad , teevad ise praekartuleid.
Öö andis analüüsida toimunud teraapiakoerte salajasest eksamist. Mida muud, kui asjaosalise enda käest mailitsi vastust ei saanud, helistada  pole mõtet telefoni vastu ei võeta, aga küsimused õhku kerkinud. Nii palju tulemusi mul on, et need kes said oma koetele litsentsi on õppinud väismaal mingit moodi loomadega seonduvaid. Nimesid siia kirjutama ei hakka, kuid mainin olen tähelepanelik koolitusi või Eestis tegutsevaid inimesi muul viisil tähele panema, mis haridust keegi omab ja kus keegi ennast täiendamas on käinud. Ja oletan, et tegelikult võisid need ambitsioonikad, huvitet litsentsist ning võitlus koeraterapeudi tiitlile Eestis võib võtta pahameele suuna. Mõtisklen, kas on mõtet jätkata, või jätkan sellel tasemel nagu olen ise seda teinud. Lasen ajal selgust tuua...

Hommikul toimunud trenn päris pisikestega oli okei, siis Lipton mängis rodeohobust teisel pool aeda sadula all Anetele. Vaatasin trenniplatsil, et egas miskit, et Anete jääb temaga jänni ning platsil siis selle aasta poniratsutajad (märtsikuust käinud). Vahetasime Anetega treeneri kohad. Jätkasin Lipsuga väljapool trenniplatsi pühendumisega, et saaks poisi kuuletuma. Kõik oli okei, kohe nii nagu oleksime iga päev trenni teinud. Lõpetasin traaviga ja poisil higi voolamas mööda kaela alla. Algul plaanisin Liptoni ka trenniplatsile koos teistega, aga plaan jäi katki. Kaks mära väljendasid juba Liptonit lasipuu juurde tuues armumisemärke. Ega see inimjutt hobusemõistusele selgust ei too ja nii tuli vastu võtta otsus, et Lipton jääb väljapoole trenniplatsi.
Sai täna veel karjaaed korda tehtud, viisin siis hobused jälle metsa, kust siis üks seeneline pani mu sinise platsämbri pihta... ühe korra nägin toda onklit oma massinaga mööda kihutamas...
Hea meel veel selle üle, et reedel sai käidud enne tööle minekut maastikusõidus hobustega. Ja tänu hobustele möödus mu 36 tundi öötööd, lennukalt.
Mainin vaikselt, et egas need vanurid ka nii suured magajad pole, öösel toimetavad suures majas nagu nähtamatud kummitused, kes külmkappi külastades, kes jälle kohvi keetes jne. mõni jälle suitsuruumi külastades unustab ära, et teised tahavad magada. Paugutavad unustades enese ja teised üldse. Eks mu öö siis neid jälgides mööduski...

Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber.  Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle. 
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis? 
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla. 
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid. 
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni. 
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...

Õnneks mõni arvuti on kodus ka selline, kus saab ilma paroolideta sisse. 
Sain siis eile veti arve täku ruunamise eest... oi oi... võttis esimese hooga sõnatuks. Ma pole siiani ühelgi vetile üle 100 euro kunagi maksnud ja nüüd... oigan mõttes. Pean leidma selle raha kiiremas korras ja kindel värk, et tolle ruunapoisi kohe müüki panen. Muidugi iseasi, kui kiirelt maha saan müüa. Soov on selle aasta numbris.. unistan.. 
Tõin eelmise nädala lõpus majja isase kollikutsika. Mul oli valida kolme erineva tõu vahel. Valisin karjakoeraliini. Eesti on kollide omamine kuidagi tahaplaanile tõmmanud ning kasvatajatel raskusi nende müügiga. Hetkel populaarne tõug kuldne retriiver, olen veidi uurinud tõuomadusi. Teine tõuga tõusujoonel austraalia lambakoer, mida soovin ise ka, kuid hind on siiani pannud piiri peale, sellise koera omamiseks.  See selleks... 
Homme siis linna... arvuti remonti vaja viia.

Imeilus sügis.
Viimased kaks päeva olen tagasi tõmmanud kiiretest askeldustest, kuna väsimus ei andnud enam sügavat und. Raske on elada ja midagi teha, kui keha maadleb üleliigse väsimusega.   Eile kodus proovisin naturaalset seismajäänud õunamahla. Mis muidugi nagu looduslik vein pähe hakkas. Egas miskit, viksasin pikali ning kolm tundi sügavat und tõi puhanud inimese olemise jälle tagasi. Tänaseid toimetusi tehes nautisin kõike jälle normaalselt. Käisin koertega metsas nautisin nende otsimisi ning kohalolu. Nautisin lihtsalt looduses viibimist, nägin kenasid kollariisikaid, kuid ei viitsinud neid ülesse korjata (puudus ämber ja nuga). Leidsin, et pole vajadust korjata.
Jalutasin siis ringi ära ja mõte põigata metsakarjamaale, vaadata, kas olemas olevad asjad metsas veel alles. Nojah, vana maja juures käidud, lõhutud keldris, aidas... ajab marru... mis seenelistel sellistesse kohtadesse asja. ...
Liptoni kastratsioonihaavad paranevad päris uskumatu kiirusega. Süstimisega olen kah hakkama saanud, poiss lausa lubab kõike endaga teha. Paistetus on alanemas, paar päeva tagasi masseerisin,  haavakoldesse sekreedi kogum tekkinud ja see oli vaja välja nõrutada. Püüan kõike ettevaatlikult, mitte liigset valuärritust tekitada. Kõik oleks meeldivas kontektis.
Töö juures on väga väga väga põnev seisukord kahe inimese vahel... Romaan töökohal... näis kaugele asi areneb ... olles selliste olukordade tunnistaja juba teab mitmendat korda. Osad töötajad vaatavad asjale läbi sõrmede, kuid noored lasevad hasartselt ning kirelõõmade saatel üha kiirenevas tempos edasi. Olles kohanud toda meest neljasilma all, lööb too hengeline silmad maha... teadagi miks. Mu usulised vaated enda tõekspidamistega muudavad mõne inimese käitumise lihtsalt läbinähtavaks. Ja tegemist usuparanduse läbi ellu astunud inimesega. Kuid jah mis teha, kui tegemist töökoha kirgedemöllu ja salajase armastuse eksisteerimisega...  Põnev see elu, eks näe mis elu toob... kuhu nad jõuavad... 

Väsimus, viimased päevad ei ole muud, kui seened ja seened. Täna juba ütlesin tuttavatele ära, kuna ma enam midagi muud teha ei saa, kui ainult seene ämbreid metsast välja vedada.
Tegelikult see teema, kui tegemised kipuvad kuhjuma,     eelistan neid, mis seisavad mõne loomaheaolu parandamiseks. Lipton on nüüd ruunatud, pean tegema järelravi ning teisega jalutama,jälgima operatsiooni järgset paranemiskulgu.
Opi käigus elasin täku olukorrale hinges kaasa, küsisin eile mitmel korral endalt, miks ma kurvastan. Tahtsin ju kergendada enda mugavusi. Mind kurvastab selles olukorras, et peab lähenema ju tervele loomale ja mingite ,,rõõmude" pärast. Saada mingi rahu karja...
Käisin eile pealinnas ,,kohtingul",   mõnede sugulastega. Tunnistan, et täna linnast lahkudes tundsin positiivset emotsiooni, nagu oleks nädal aega kodust ära olnud. Vestlus mis oli huvitav nii mulle, kui mu sugulasele oli äärmiselt sisukas ning põhiväärtustelt kogemuslik. Mis tegelikult põhines imisuhete mõistmatu raja lahkamisest.