Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber. Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle.
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis?
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla.
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid.
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni.
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis?
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla.
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid.
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni.
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...
Väga mõnus blogi :)
VastaKustuta