Hommikul toimunud trenn päris pisikestega oli okei, siis Lipton mängis rodeohobust teisel pool aeda sadula all Anetele. Vaatasin trenniplatsil, et egas miskit, et Anete jääb temaga jänni ning platsil siis selle aasta poniratsutajad (märtsikuust käinud). Vahetasime Anetega treeneri kohad. Jätkasin Lipsuga väljapool trenniplatsi pühendumisega, et saaks poisi kuuletuma. Kõik oli okei, kohe nii nagu oleksime iga päev trenni teinud. Lõpetasin traaviga ja poisil higi voolamas mööda kaela alla. Algul plaanisin Liptoni ka trenniplatsile koos teistega, aga plaan jäi katki. Kaks mära väljendasid juba Liptonit lasipuu juurde tuues armumisemärke. Ega see inimjutt hobusemõistusele selgust ei too ja nii tuli vastu võtta otsus, et Lipton jääb väljapoole trenniplatsi.
Sai täna veel karjaaed korda tehtud, viisin siis hobused jälle metsa, kust siis üks seeneline pani mu sinise platsämbri pihta... ühe korra nägin toda onklit oma massinaga mööda kihutamas...
Hea meel veel selle üle, et reedel sai käidud enne tööle minekut maastikusõidus hobustega. Ja tänu hobustele möödus mu 36 tundi öötööd, lennukalt.
Mainin vaikselt, et egas need vanurid ka nii suured magajad pole, öösel toimetavad suures majas nagu nähtamatud kummitused, kes külmkappi külastades, kes jälle kohvi keetes jne. mõni jälle suitsuruumi külastades unustab ära, et teised tahavad magada. Paugutavad unustades enese ja teised üldse. Eks mu öö siis neid jälgides mööduski...