Jälle üks aktiivselt kiire päev selja taga. Hommikul tekkis  ebameeldiv olukord, traktor keeldus käivitumast (vaja oli teist nihutada, et parem oleks puid kärust kätte saada). Kuid too ei käivitunud, oletasin siis, et aku tühi ja tõin õue jõuluks abikaasalt kingituseks saadud akulaadija ning selle klemmidega ühendanud. Sai siis tunnike puid saetud ning siis läks põkats käima ehk  tunnikese laadimise järel. Eilne koorem saetud läksin siis oksi vedama, need karjamaale hobustele kas siis soovide vajadusel kas sügamiseks või nokitsemiseks. Mõni aeg tagasi üks tuntud hobusekasvataja tõi päevavalgele, et saksamaal keelustati kategooriliselt hobustele kuuseokste söötmine. Minu arvamine... kui hobustel kuused ja männid karjamaal kogu aeg kasvamas, siis alumised oksad ammu ilma söödud ja nagu probleeme pole täheldanud.
Saepuru ei jõudnud tooma minna. Selle eest puud metsast said toodud ning saetud. Kuid juba kolmandat päeva kiibitses hinges proovida reesõitu. Kuna tegemist olid mul peenikeste puudega ehk siis laasitud okstega. Esmakordselt saagisin selliseid oksi. Kolm paar jämmit pakku jäid veel metsa, lihtsalt jaks sai otsa. Mõte oli, et üks päev vean hobuse ja reega need pakud ära. Nati hobusele ka tööd anda. Hertaga annab vedada, ei taha kuidagi paigal seista,  pean ta korraks lahti rakendama. Imestasin Hertat ette rakendades, et too piisavalt ümbermõõtudelt täiesti vormist väljas. Hea, et aiste vahele mahtus. Katsetasin uut sedelgat, päris kena pilt jäi hobusest, kes ees uute asjadega. Eelmine talv veebruaris sai ostetud uued ohjad, leied ja sedelgarihmad. Sel aastal aga sedelga koos kõhualuse rihmaga. 
Mu süda heldis lasin siis Lipsu karja hulka, oi oli tal hea meel. Eks tegelesin temaga ka tunnike.
Merisead olid juba teist päeva kurva ilmega, tõin neile heina, mille üle on neil alati lõpmatult suur rõõm. Siis rajavad heinakuhja sisse käike ning jooksevad ja tantsivad selle sees. Ja näha säravaid silmi aeg-ajalt heinte seest kerkimas ning vahelduseks heinakrõpsutamisele käiakse hoolega veepudelist vett ammutamas. 
Õhtuti tuleb need loomad üle vaadata, kes öösiti toimetavad nii ka siilike, kellele vaja siis vajaduspõhine toit panna ning ikka vesi. Ja toaküülikud sama moodi vajavad ööseks toitu, panen neile jõutoitu kui ka heina, mida äärmiselt heal meelel armastatakse krõpsutada.
Mõnus päev lõpp kokkuvõttes.

Eile siis kodunt lahkudes jäi poeg olulisi polte välja vahetama. Ja hommikul koju naastes töölt vaatasin töö üle, leidsin veel vahetamise vajadusi poltidele. Roostes polt koos mutriga ei anna enam keerama ja tavaliselt selline juhtum, et lihtsalt keerab üle või polt annab järgi läbi murdumise. Kogu ree ülevaatuse järel siis viskasin pikali, et oma unepuudust tagasi teha. Enne 11 helistas üks tuttav mehele, kes küsis, et kas saab jälle puid lõhkuma tulla. Plaanisin eile juba traktoriga metsa minna, kuid jah ootasin põka soojendamiseks sobivat agregaati (abikaasa töö juurest-soojapuhurit). Eks jah mõnda aega seisnud tehnika kipub teine kordki keelduma käivitumast. Abikaasa saanud selle käima lisasin omatehtud paaki talvist diislit ning metsa. Oh jah, maadlesin ühe puunoti pooleks saagimisega mis oli veel maakülge külmunud. Tundsin, et kogu mu optimis hakkas langema püüdes meeleheitlikult toda puujuppi maa küljest lahti kangutada. Tõin veel heebli ja surusin sobivas kohas palgi alla ja liikuma ta hakkas. Ja siis suure punnitamise ja ähkimisega lõpuks kärusse upitasin. Imestasin, et minus puudub küll maainimese oluline ramm, rohkem teen tööd vist mõistuse kui jõuga. 
Sai veel täkuga tegeldud, kuid raske on mõelda, et pean ajutiselt teda märakarjast eemal hoidma. Sügisel selline taktika aitas, ootan jälle rahunemist. Ma ei mõista miks täkk kohtleb mõnda mära selliselt?  
Püüan igapäevaselt anda korralikku tegevust ning leida lõpuks lahendus.
Jätsin täna koertega metsa minematta, eks nad veidi mõtliku ilmega olid, kuid ega nad solvu pigem mõistavad, aga selle eest noorim lastest nendega kelgutrenni tegi. Naabrinaine helistas ja mainis, et nägi koerarakendit majast möödumas, et nii lahe vaatepilt oli avanenud. Tüdruk on saanud hakkama, tegeleb korraga kahe koeraga rakendi juhtimisega. Imestan, et oskab neid hästi suunata. Super see, et näitasin ühe korra ja kohe asi selge. Pean leidma mingid rahalised vahendid, et varustust koerterakendi moodustamiseks hankida. Lohutan, vähemalt unistus olemas, küll saan need ka.

Päevad mööduvad ikka päris kiirelt, kui võtta veel arvesse, igat masti üritusi, kus osaletud. Üks üritus või koolitus kandis nime Loomateraapia ehk siis loomad aitavad ja abistavas rollis. Juba see, kui perre on võetud mõni loom, just see annab head enesetunnet ning looma olemasolu parandab suhtlust ning pakub igapäevast lõõgastust argisele tegevusele. 
Täna siis sai proovitud jälle Larat kanadega kohandada. Kuna mu suliskarja karjatamas kolm kukke ning siis üks kukk ülekõige tahab olla, siis aeg-ajalt võtan välja ning loen sõnu peale, et tema ei tohi kuri olla. Muidugi metsaminekut ootavad koerad tulid siis kah suhtlema kukekesega. Palusin Pipil, Sofil ja Sassul musi anda kukele. Muidugi tõmbasid sõbraliku sooja keelega üle kuke noka. Viimase koera limpsatuse puhul tahtis kukk juba kostitada noka vopsuga, kuid koer jõudis enne pea ära tõmmata. Isegi Lara nuusutas. 
Täna vedasin vanema tütrega ree välja, kuid olulisi punkte kontrollides, selgus, et mõned poldid peab välja vahetama. Pidin metsa minema puid tooma ja tahtsin Hertat proovida ülepika ajal ree ette, muudu see läeb üle mõõtude. Kõtu on teisel selline all, et ei jõua ära imestada. 
Sai tegeldud Liptoniga ning eraldasin karjast jälle on hakanud õelutsema Testu kallal. Ma lihtsalt ei või, millest selline tõrjumine ning taga kius ühel loomal. Miks?
Linnud kes talvitud ja ära ei lenda kihab meie hoov päris kirjult. Igat masti suliskuubesid siis toidulauda külastamas.

Enne jaanuarikuu lõppu, sai toodud üks väike eksootiline tegelane oma majapidamisse. Nimetus siis aafrika kääbussiil, kes siis köögis vabapidamisel ning kes on aktiivne öösel, kuid päeva ajal käib oma häda tegemas ning siis vajab lisaenergiat toidu näol. Esimene õhtu podises oma toitu süües lärmakate naabrite peale, kelleks siis toajänksid. Kes muidu teada veidi omamoodi süüa armastavad. Küll kraapides või hoopis toidunõud ümber keerates või juues joogipudeli niplist, mis teeb parajat kolinat. Järgmise päeva hommikut tabas meid kõiki väga eriline üllatus, üks hiirepoeg leidis, et siilist sõber sobiks ideaalselt ning magas sügavat und siili kaisus. Muidugi ehmatasin teise ülesse, ära sealt kadus. Ei rohkem näha ole olnud.
Täna hommikune aeg osutus kiireks, pidin viima lapsed kabevõistlusele ja unustasin siilile söögi panemast. Teel Kaiu meenus, et unustasin toidunõud täitmast. Lohutasin, et ega see okaskera ikka nii tihti süüa taha. Kui koju sain, siis seisis too tegelane ning väga mõtliku ilmega kiikas jänkude suunas. 
Otsisin isegi kääbussiilide pidamisest juttu internetist, siis leidsin hea artikli soome keeles ja soome intreneti kanalilt. Tegemist kuue kuuse siilipoisiga. Söögiks siis kassikrõbinad, sööb puuvilju, mis on magusad, hapusid ei tohi anda, pidi kõhu lahti tegema. Siilike on nüüdseks aru saanud, et jänksid on lahedad tegelased ja uudistab neid päevast päeva.
Ootan juba pühapäeva, siis vaja ju Liptoniga jälle tegeleda, ikka ohjamistööd selgeks saada. Enne ei saa looma ette panna. Tegelikult lahe aeg on meil.

Peatselt on saabumas hiina horoskoobi järgi sinise tulihingelise puuhobuse aasta ja mida see lubab.
http://www.coffee.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=156%3Ahoroskoop-2014-aastaks-hobuseaasta-&catid=40%3Auudised&Itemid=83&lang=et

Tegelesin täna oma tulihingelise aga küll mitte sinise vaid kollast värvi täkuga, kes arvas, et võib karjamaal teha kõike mis talle meeldib nende märadega, kes temale ei meeldi. Alustasin siis jälle tema eemal hoidmisest, mis mulle mitte üks teps ei meeldi. Imestasin, et miks Testul tekid enam tervetena ei püsi. Läksin korraks õue solgipange tühjendama ja siis karjamaal nägin suurt võitlust... kiirustasin kohe tuppa, et võtta päitsed ja Lipton karjast eemaldada. 
Tegin trenni, õieti küll ohjamise trenni, kuna sadulas istumiseks on pinnas siiski libe ja ratsutamiseks leian aeg on väga kriitiline. Mõned korrad veel, siis alustan aiste vahele panemisega. Täna harjutasin slaalomit, tagasi astumist ohjade vahel. Natuke pukitas ja pullitas, kuid võtsin asja rahulikult, eks seismisega on teine pekki kasuka alla kogunud ja lähenemas on temp tõus, siis muutuvad hobused käitumiselt väheke temperamentseks. Ja nii täkk Lipton siis oma mõjukust ning juhistaatust ära kasutades püüdis Testut eemale tõrjuda. Olengi jälginud karjas toimuvat, et miski on jälle korrast ära. Pidin sügisel ju täkku kuu aega eemal hoidma karjast, kuna kaks mära sattusid tema rünnakutest ohtu. 

Vahel on õhtuti hobuste sisse saamine tõeline klapperjaht. Täna polnud nii raske neid sisse saada, eks ilm ka selline, mis eriti pole meeliköitev. 
Näiteks eile õhtul tulid korraks väravast välja ja rehetoa ukse taga keerasid otsa ringi ning karjas galopiga karjamaal ja teab mitu ringi kari kihutas, enne kui nad siis lõpuks mu häälele reageerisid ja uuesti koju sisse naasesid, aga juba hoopis rahulikumana. Vett läheb päeva ajal päris palju, peab mitu korda voolikut välja vedama ning vanni vett laskma. 
Tõin selle nädala esmaspäeval ühe siilikese, kelle leidsin täna oma pesas magamas koos hiirepojaga. Mis on tänase päeva parim nali. Eile oli kohanemisega raskusi, ei söönud, kuid öösel oli siiski oma kausikese tühjaks teinud. Mõtleme vaikselt mis me talle nimeks paneme. Too siilike peaks olema kääbus, kuid väljanägemiselt näeb välja nagu meie enda Eestis elutsev liik. Tahan leida kirjandust, kust saaksin infot tolle siili kohta üldse. Ma ei lepi selle pealiskaudse infoga, mis ei anna kõike tolle siililiigi kohta täpselt.

Kui ikka majal välisseinteks kivi, siis ei aita ka pidev pliidi kütmine veetorustikku külmumast. 
Mainin, et traktorit pole viimastel nädalatel üldse kasutanud. Viimastel kordadel on silo hobustele ette vedanud abikaasa oma maasturiga... Traktoril on käigukast külmunud ja siis seetõttu ei taha seda enne käivitada, kui ilmad väheke temperatuurilt nii -5 kraadi ringis. Vaja veel metsa teha, ehk siis järgmise aasta talvepuud tarvis.
Hobused tulevad vastumeelselt sisse õhtuti, vahel on nii, et peame neid mööda karjamaad taga ajama. See on nii naljakas, kui hobused käest lahti ukse peal tõmbavad ning punuma pistavad. Noored sälud eelistavad omi riukaid. Koonduvad emmedest eraldi ja ootavad seda hetke, kui koerad ilma käsklust andmata appi tõttavad. Kolmele koerale meeldib hobuseid ajada. Hommikuti, kui hobused vastumeelselt karjamaale minekust tõrguvad, siis mu abilisteks on koerad, kes aitavad kohe kuidas jaksavad. Vahel pean kõvahäälselt käsklust jagama, kuna Sofie ei taha kuidagi sõna kuulata.