Enne jaanuarikuu lõppu, sai toodud üks väike eksootiline tegelane oma majapidamisse. Nimetus siis aafrika kääbussiil, kes siis köögis vabapidamisel ning kes on aktiivne öösel, kuid päeva ajal käib oma häda tegemas ning siis vajab lisaenergiat toidu näol. Esimene õhtu podises oma toitu süües lärmakate naabrite peale, kelleks siis toajänksid. Kes muidu teada veidi omamoodi süüa armastavad. Küll kraapides või hoopis toidunõud ümber keerates või juues joogipudeli niplist, mis teeb parajat kolinat. Järgmise päeva hommikut tabas meid kõiki väga eriline üllatus, üks hiirepoeg leidis, et siilist sõber sobiks ideaalselt ning magas sügavat und siili kaisus. Muidugi ehmatasin teise ülesse, ära sealt kadus. Ei rohkem näha ole olnud.
Täna hommikune aeg osutus kiireks, pidin viima lapsed kabevõistlusele ja unustasin siilile söögi panemast. Teel Kaiu meenus, et unustasin toidunõud täitmast. Lohutasin, et ega see okaskera ikka nii tihti süüa taha. Kui koju sain, siis seisis too tegelane ning väga mõtliku ilmega kiikas jänkude suunas. 
Otsisin isegi kääbussiilide pidamisest juttu internetist, siis leidsin hea artikli soome keeles ja soome intreneti kanalilt. Tegemist kuue kuuse siilipoisiga. Söögiks siis kassikrõbinad, sööb puuvilju, mis on magusad, hapusid ei tohi anda, pidi kõhu lahti tegema. Siilike on nüüdseks aru saanud, et jänksid on lahedad tegelased ja uudistab neid päevast päeva.
Ootan juba pühapäeva, siis vaja ju Liptoniga jälle tegeleda, ikka ohjamistööd selgeks saada. Enne ei saa looma ette panna. Tegelikult lahe aeg on meil.