Eile siis kodunt lahkudes jäi poeg olulisi polte välja vahetama. Ja hommikul koju naastes töölt vaatasin töö üle, leidsin veel vahetamise vajadusi poltidele. Roostes polt koos mutriga ei anna enam keerama ja tavaliselt selline juhtum, et lihtsalt keerab üle või polt annab järgi läbi murdumise. Kogu ree ülevaatuse järel siis viskasin pikali, et oma unepuudust tagasi teha. Enne 11 helistas üks tuttav mehele, kes küsis, et kas saab jälle puid lõhkuma tulla. Plaanisin eile juba traktoriga metsa minna, kuid jah ootasin põka soojendamiseks sobivat agregaati (abikaasa töö juurest-soojapuhurit). Eks jah mõnda aega seisnud tehnika kipub teine kordki keelduma käivitumast. Abikaasa saanud selle käima lisasin omatehtud paaki talvist diislit ning metsa. Oh jah, maadlesin ühe puunoti pooleks saagimisega mis oli veel maakülge külmunud. Tundsin, et kogu mu optimis hakkas langema püüdes meeleheitlikult toda puujuppi maa küljest lahti kangutada. Tõin veel heebli ja surusin sobivas kohas palgi alla ja liikuma ta hakkas. Ja siis suure punnitamise ja ähkimisega lõpuks kärusse upitasin. Imestasin, et minus puudub küll maainimese oluline ramm, rohkem teen tööd vist mõistuse kui jõuga. 
Sai veel täkuga tegeldud, kuid raske on mõelda, et pean ajutiselt teda märakarjast eemal hoidma. Sügisel selline taktika aitas, ootan jälle rahunemist. Ma ei mõista miks täkk kohtleb mõnda mära selliselt?  
Püüan igapäevaselt anda korralikku tegevust ning leida lõpuks lahendus.
Jätsin täna koertega metsa minematta, eks nad veidi mõtliku ilmega olid, kuid ega nad solvu pigem mõistavad, aga selle eest noorim lastest nendega kelgutrenni tegi. Naabrinaine helistas ja mainis, et nägi koerarakendit majast möödumas, et nii lahe vaatepilt oli avanenud. Tüdruk on saanud hakkama, tegeleb korraga kahe koeraga rakendi juhtimisega. Imestan, et oskab neid hästi suunata. Super see, et näitasin ühe korra ja kohe asi selge. Pean leidma mingid rahalised vahendid, et varustust koerterakendi moodustamiseks hankida. Lohutan, vähemalt unistus olemas, küll saan need ka.