Täna hommikul sain ootamatult shoki. Läksin kanu vaatama ja süüa viima, kui minu selja taha oli ilmunud meie collie, kes mitte ei kõndinud enam normaalse koera kõnnakuga, vaid lausa taarus, komistas jne. Ehmusin sellist pilti nähes kohutavalt, esimeseks hakkasin analüüsima, millele pilt viitab ja mis haigusega tegu võiks olla. Ilma igasugugse põhjuse teadmata ravi teha ei tohi. Olles märganud saba ja tagumiste jalgade karvade ümbruses mingeid kuivanud olluse jääke. Oletasin, et kõht on võinud olla lahti. Analüüsisin, siis mis nad eile sõid. Meenus, siis korraks välgatas peas, et järsku koer on purjus. Kuid selle kahtluse hajutas loomaarstile tehtud mobiilikõne. Õnn, et kodus kapis leidus keefiri ja tehobakti, mida segasin mõõtelusikaga keefiri sisse ja Sofie maiustas 1 liitrise koguse keresse.
Mul jälle kergendus, samas teadmine, et pärmitaignast valmistatud tooteid ei mitte kunagi kutsikaohtu koerale. Täisealistel koertel pole häda kedagist. Igal juhul püüan olla uute toitudega ettevaatlikum, seda enam noorte koertega.

Kabala Lasteaed-Põhikooli loodusring

Loodusringi tundide sees on ka hobuseõpetus. Arvasin, et eelmine kord lubasin lastele, et täna tulen hobusega ja tundub, et sõna hobune toimib magnetina. Pean mõtlema, kuidas teha veidi suurem regi sõiduks, kus siis vähemalt 8-12 last peale ära mahub. Ja nüüd täna tundsin puudust teisest hobusest. Eks oli ka hiljaks jääjaid. Kolm last jõudsid kohale, kui meie tund oli läbi saamas. Ja nõuti, et pean nendega ekstra kohe sõitu minema.

Liiga palju päikse käes viibimine võib viia selleni, et võib jääda tõbiseks. Täna siis nohus, kergelt uimane, palavikku kraadinud pole, aga enesetunne sellegi poolest kiita. Pühapäevasest ratsutamisest on siis kõik võimalikud lihased k.a. valulikud. Selline tunne, nagu sant ülekere. Kuigi mu viimasest ratsutamisest pole teab mis pikk aeg tagasi, ainult nädal. Ja siis oli jah ainult tund aega. Käisin siis kahe hobusega, aga mis teha võrrelda, harjutustega või lihtsalt jalutussõiduga. Jalutussõidu järel ei kogenud ma miskit, aga pühapäev sai nii mõndagi harjutust enesele ja hobusele meelde tuletatud. näit. pikendatud traav sügavas lumes. Hobu jooksis meelsasti. Ja ise nautisin sama, kuid täna jah. ... võtan naljaga pooleks, kulub ära, siis tean mis asi on sportlik vaheldus ja eks muidugi 12 km suusatamist.
Tänane ilm on kahvatum ehk siis kui selline asi nagu päike hetkel puudub. Ja õues ka veidi vilum, õues läheb hingamine paremaks, kui toas. Kuid mis teha uimasena liigelda ja toimetada ka eriti palju ei taha. 
Õnneks eile sai palju silo veetud ja siis täna sellega hooletum. Hobused toimetatud, eks mingi aeg siis sisse.

Tänane päev oli sama, mis eilegi. Kaunis päike, mis lausa kutsus mind õue tegutsema. Plaanisin siis silovedu, olgugi, et karjamaal veel mõni kuhi, mõtlesin ,et teen siis alguse ära. Saigi siis see tehtud. Herta käitus täna super hästi, natuke nihverdamist, aga talutavas kontekstis. Kolm reetäit silo siis veetud. 
Eile käisin veel Teebaga maastikul ratsutamas, siis enne maastikule minekut, tallasin korraliku raja tänaseks siloveoks, et Hertal reega lihtsam oleks. 
Kahel sõidul kaasreisija rollis reisis kaasa Sassu, kes siis mängis kuulekat koera. Mainin, et tegelen lisaks hobusele veel koeraga, kuigi Sassu võib vahel tülikaks osutuda. Sellisel hetkel, kui mul vaja hobusele tähelepanu osutada, siis tema tuleb sülle istuma. Tegelikult on ta vahva tegelane, kellele meeldib akrobaatika ja oma jutt samamoodi. Kui ma läksin laupäeva hommikul vara kodunt välja, et tööle minna, siis ta püüdis mulle midagi oma vaiksel toonil jutustada ja need rippuvad mokad naljakalt kerkimas. Kujutage ette, hommikul naasta tööle ja meenutada kodust kaasa saanud koera emotsionaalset nägu, jääb ikka päevaks ajaks kummitama. Ja aus olla, siis ikka päev otsa saatis mind see emotsionaalne koera jutt.

Mis juhtus täna. 95 Vabariigi aastapäeva sünnipäeval...

Kui oma saanisõitu alustasin uue rangiga, siis pärast poole distantsi peal. Märkasin, et rangiroom vajab pingutamist. Oli vaja hobune pidama saada, kuid Herta kärsitus viis asja nii kaugele, et pani kimama ja mina, kes olin juba saani pealt maas. Ei olnud Hertal aega mõelda, et mida ma tegelikult tahan teha. Tema pani ümber minu tiirutama, kuni saaniaisad järgi andsid. Ühel siis murdus metalli juures puidu osa (aisk ise valmistatud pea 18 aastat tagasi-kohalikud lapsed, kes tol ajal ratsutamas käisid aitasid ära värvida). Tänane teema, et kui uusi asju proovida, peab olema hobuses kindel, et ei hakka tormama. Uue rangiroomad on pehmest materjalist ja hästi säilinud. Vanus on teadmata, kuid tean nende rangide saamise lugu. On need ühe inimese kingitud, kellele müüsin pea 26 aastat tagasi ühe nutriapaari.. Rangid pidin ära tooma toona rattaga, enese kaelas. Hertale neid täna kaela pannes, olid need lausa nagu valatud. Kuid jah, aisa purunemise järel, koju naastes vahetasin jälle vanade vastu. Otsisin ka vanema sedelga, kuna tänane sedelgas sai ka natuke kannatada (mõttes ohkan, et peab jälle remonditööd tegema), kuid õnneks varustust jätkub ja mu enese hool seisab alati selle taga, et hoian tagavara varustust korras. Tagasi tulles, selgus, et teise aisa metalliosa on ka kannatada saanud (vajab keevitamist), pidin kasutama aisa kinnitamist saani külge alumist sedelgarihma vabandan väga vanemate hobusekasvatajate ees, kuid minu õnneks olid hobusel peal leied, mis hoiavad rangid kenasti paigas. Nüüdsel ajal on mõndel väga suur kriitikameel, kes aravavad, et neil on paremad seisud. Tihti on nii, et ega arvustamine asju paremaks ei tee, pigem teeb ettevaatlikuks suhtumise sellesse inimesse, kes julgeb teist kritiseerida.

Eile proovisin uusi ohje ja leiesid siis Hertale. Täitsa mõnus, kohe teine olemine, natuke ohja kinnitus võiks olla teine, plaanin osta pöörisega karabiinid. Herta seisis tänu leiedele paremini paigal ja rangid ei vajunud ei siia, ega sinna. Uued leied on paremast materjalist, kui need vene omad. Iseenesest oli vene omi raske selga venitada. Kuna tehtud oli peenikesest seanahast, siis nüüd olen Rootsi firma toodanguga täitsa rahul. Loodan lähimal ajal ka sedelgarihmad uued saada, ka musta värvi. Rootsi leiedel veel see asi neid on võimalik reguleerida. Hetkel on mul tööohjad, aga kui aeg edasi läheb ja rakendit hakata tegema, siis rakendispordis jälle omad nõuded. Siis pean ostma asjad Poolast. Võistluskaariku tehas asub kah Poolas. Teada olevalt toodetakse Eestis  ponidele kaarikuid ja mõte on soetada Järlepa Manor Hausist üks sihuke, millal ei tea veel
Esialgne plaan on müüa üks hobune karjast. Eile vaatasin karja ühtsust ja panin tähele, et hetkel kõige suuremas tõrjutuses on Pauliine. Kuid kõige uskumatum on, et Testemona jagab kõiki asju söödast ja karjajuhi staatust Liptoniga, kellega ollakse parimad sõbrad (Testu on tiine ja ootab varssa Poisonilt). 
Pean kutsuma hobuste hambaarsti, Litponil on üks probleemne hammas. Eile vaatasin. Hobuseid jootes jälgin alati nende harjumuslikke käitumisi ja juba mitmendat päeva vaadates, et vee joomisel on kuidagi ettevaatlik ja söömisel sama. Ja avasin suu, pilt selline, et vahetuvad mõned piimahambad ... tean inimesi, kes kuulevad esimest korda, et hobustel toimuvad hammaste vahetused. Sellel ajal ei saa ka korralikku trenni teha, siis nad on tundlikud igale asjale. Kui mu mõni hobune on hambaid vahetanud, tavaliselt teen ma lihtsaid jalutuskäike, kui neid kuhugile rakendan.

Pean olema tähelepanelik koertega metsas käies. Ühte koera mõnda aega rihma otsas jalutama. Teades oma koerte võimeid ja lumiseid olusid metsloomadele. Pean arvestama, et oma koduloom ei tekita looduses pahandusi. Mis ajendas mind selline asi kirjutama. Mõni aeg tagasi pakuti mulle pea 2-e aastaseks saav emane teenistuskoer, kellel just murdmiskombed. Mainin, et kui koeral on koduloomade peale salajane murdmis mood, siis väljendab pererahva oskamatut tähelepanu kui ka vähest tegelust. Ja see sai selle koera puhul mulle vastuvõetamatuks. Kui me Sassu võtsime, siis endine omanik mainis, et kanad peaksid meil kinni olema. Kuid seda teed me ei läinud, et kanu oleks kinni pannud. Alul ta ei murdnud, kuid hiljem hakkas neid ajaviiteks murdma. Mis ma ette võtsin, analüüsisin, et miks linnukoer püüab kanu ja mida ma peaksin enda juures muutma. Et keegi kannatajaks ei jääks. Murtud kanadest alul ei näinud muud, kui sulgi. Hakkasin passima, et seda hetke, et tabada koer teolt ja karistada. Ja esimene kord mul õnnestus, kõik läks nii nagu püüdsin arvata. Kuid järgmine päev kordus sama teema, oli jälle kana kinni püüdnud ja karistasin veidi karmimalt. Kuid tundus, et selline karistus viis jättis ei avaldanud koerale mõistusesse, et ei tohi kodus elavaid loomi murda. Ja kolmas päev jälle kana... nüüd aus olla, sai mulle villand. Andsin vitsa ja jätsin koera murtud kanaga paariks tunniks ühele kohale istuma. Ja meil jäi siis 30 kanast-kukest jäi tol korral alles 3 kana ja kukk. Pidasin seda siiski suureks sammuks ja nüüd mil koer on meil juba elanud üle aasta. Pole enam ühtegi kana ja kukke läinud. Sügisel sai siis oma sügavkülma täidetud oma kukkedega, keda lihtsalt polnud kuhugi enam pakkuda ja kes tahaks kukke niisama iluks, kui asjal peab olema ka mingi mõte kasvatuses.

Mõtisklen siis mitmendat päeva, et miks inimene hakkab loobuma koerast ja viitsimatus tegeleda suutmatus pühenduda südamega võetud koerasse.  Natuke ajab pahaseks, ah ei saa hakkama, mis ikka annan ära... Mida..mida ja miks lastakse sellistel asjadel sündida.