Kui oma saanisõitu alustasin uue rangiga, siis pärast poole distantsi peal. Märkasin, et rangiroom vajab pingutamist. Oli vaja hobune pidama saada, kuid Herta kärsitus viis asja nii kaugele, et pani kimama ja mina, kes olin juba saani pealt maas. Ei olnud Hertal aega mõelda, et mida ma tegelikult tahan teha. Tema pani ümber minu tiirutama, kuni saaniaisad järgi andsid. Ühel siis murdus metalli juures puidu osa (aisk ise valmistatud pea 18 aastat tagasi-kohalikud lapsed, kes tol ajal ratsutamas käisid aitasid ära värvida). Tänane teema, et kui uusi asju proovida, peab olema hobuses kindel, et ei hakka tormama. Uue rangiroomad on pehmest materjalist ja hästi säilinud. Vanus on teadmata, kuid tean nende rangide saamise lugu. On need ühe inimese kingitud, kellele müüsin pea 26 aastat tagasi ühe nutriapaari.. Rangid pidin ära tooma toona rattaga, enese kaelas. Hertale neid täna kaela pannes, olid need lausa nagu valatud. Kuid jah, aisa purunemise järel, koju naastes vahetasin jälle vanade vastu. Otsisin ka vanema sedelga, kuna tänane sedelgas sai ka natuke kannatada (mõttes ohkan, et peab jälle remonditööd tegema), kuid õnneks varustust jätkub ja mu enese hool seisab alati selle taga, et hoian tagavara varustust korras. Tagasi tulles, selgus, et teise aisa metalliosa on ka kannatada saanud (vajab keevitamist), pidin kasutama aisa kinnitamist saani külge alumist sedelgarihma vabandan väga vanemate hobusekasvatajate ees, kuid minu õnneks olid hobusel peal leied, mis hoiavad rangid kenasti paigas. Nüüdsel ajal on mõndel väga suur kriitikameel, kes aravavad, et neil on paremad seisud. Tihti on nii, et ega arvustamine asju paremaks ei tee, pigem teeb ettevaatlikuks suhtumise sellesse inimesse, kes julgeb teist kritiseerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar