Tänane päev oli sama, mis eilegi. Kaunis päike, mis lausa kutsus mind õue tegutsema. Plaanisin siis silovedu, olgugi, et karjamaal veel mõni kuhi, mõtlesin ,et teen siis alguse ära. Saigi siis see tehtud. Herta käitus täna super hästi, natuke nihverdamist, aga talutavas kontekstis. Kolm reetäit silo siis veetud. 
Eile käisin veel Teebaga maastikul ratsutamas, siis enne maastikule minekut, tallasin korraliku raja tänaseks siloveoks, et Hertal reega lihtsam oleks. 
Kahel sõidul kaasreisija rollis reisis kaasa Sassu, kes siis mängis kuulekat koera. Mainin, et tegelen lisaks hobusele veel koeraga, kuigi Sassu võib vahel tülikaks osutuda. Sellisel hetkel, kui mul vaja hobusele tähelepanu osutada, siis tema tuleb sülle istuma. Tegelikult on ta vahva tegelane, kellele meeldib akrobaatika ja oma jutt samamoodi. Kui ma läksin laupäeva hommikul vara kodunt välja, et tööle minna, siis ta püüdis mulle midagi oma vaiksel toonil jutustada ja need rippuvad mokad naljakalt kerkimas. Kujutage ette, hommikul naasta tööle ja meenutada kodust kaasa saanud koera emotsionaalset nägu, jääb ikka päevaks ajaks kummitama. Ja aus olla, siis ikka päev otsa saatis mind see emotsionaalne koera jutt.