17. jaanuar 2013

Tõnisepäev ja minu esimene selle aasta suusatamine.

Päike paistab, mõnus külmake ja paras riietus oli mu sobivaks suusareisiks. Leidsin loodusest huvitavat. Ema ilvese ja poja jäljed. Enne koju jõudmist kodu lähedasest metsast, aga üksiku uitaja isase ilvese jäljed (suuruse vahe). Kahju on, et ühtegi tervet fotokat pole majas, millega pilti saaks teha. Viimane pilt sai tehtud loomade loendusel ja siis kustus sootusks (aku sai tühjaks). Kuid viimased ööd olen proovinud neid laadida, siis mitte miskit ei aita. Fotokate omanikud on maininud,et akude laadimine võtab aega.
Tõnisepäevast siis  taliharjapäevast miskit
http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik&id=4836&op=lugu

16. jaanuar 2013

Mis toimub?

Olin paar päeva eemal hobustest, majapidamisest, muudest kodustest kohustustest. Sain vahelduseks proovida metsloomade loendamist ja ajaja rollis osaletud. Organisatsioon ELF kutsus oma liikmete seast siis loomade loendusse Jõesuu - Vihtra - Tori piirkonda. Kestus kaks päeva. 
Tegelik motivatsioon välja minekuks oli leida uusi tutvusi. Ja põnevaks teadmiseks sai seegi, et mitmete inimestega olen juba osalenud mitmel koolitusel. Nii mitmes kohas kohatud näod saavad ajapikku tuttavamaks. Ja vestlused sujuvad igas pinnas laialdaselt. Lootsin vaikselt oma südames sellises suures aktsioonis hunti kohata, kuid seekord jäi see tulemuseta. 
Käisin veel korra Algise juurest läbi, kes pakkus võimalust proovida tõukekelguga matkata piirkonnas. Kolamise käigus, kus kruusateelt (mis viib Kuusekäärale, elab Soomaa ilmatark Indrek). Leidsin siis hallivati jäljed. Alul tunduvad need hiilgama piraka suurekasvulise pini omad. Kuid teades, esimese talu asukohta, siis tekkis kahtlus koera jälgedes ja teades selle piirkonna hundi rohkusest. Algis mainiski, et need va võsavillemid ikka lausa kohe öösiti Soomaa keskuses hoovis öösiti kolamas harrastavad käia. 
Soomaa keskuse hoovi sõites täheldasin sisse sõidetud jälgede järgi, et massilisi ekskursioone pole täna toimunud. Pärast tõukekelgu ringi ja vestlusest poja Joeliga, et tõukekelk pole minu jaoks. Eelistan suuski talve oludele. 
Vestluse käigus selgus, et Aivar on pannud Karuskose müüki, minu jaoks ehmatav uudis. Kahju, isegi eelmine öö hostel Jõesuu (hetkel ei tegutse suurelt, puudub kindel omanik, aga tuttavatele üüritakse välja). Püüdsin mõelda teisipäeva õhtul välja hosteli endise kasutuse vastava välisfassaadi alusel. Kuid mu kahtlusele andis Algis kinnituse, et see hoone on olnud enne lasteaed ,,Pääsupesa". Tegemist siis nõukaaja ehitisega. Eile hommikul enne hostelist lahkumist tegin siis tiiru ehitisele, et veel paremat pilti ümbrusest saada, arutades kõiki asju Joeliga. Joel oli siis ainus lastest, keda sain kaasa võtta. Laura suhtes tekkis kahtlus, kas suudab ikka 6 tundi metsas olla. 
Pesamuna hobutita Anett saab passi siis kolm nime. Miks? Seletan selle ka ära. Kuna mu enda tütar on Anete, siis on see meie peres ikka segadust külvav nimi, aga mida ma teha saan, kui omaniku soov on püha. Ja meie poolt sai lisanimena juurde Anne-Mai. Anete mu tütar leidis ta hommikul Randa juurest, siis tema selle nime pakkujaks oli.  Randale leidsime uue kodu, kuna meil temaga sellist kiindumust ei tekkinud ja kuna olukord, kus tööd ja tegemised noortele hobustele panustatud ja temaga kokku kolm kopsuhaiget hobust tundus juba liiga suure koormusena. Kuna tema kopsuhaigus oli suurem ja suurema tõenäosusega ei tea, mitu aastat teda meil oleks olnud. Pidevalt tekitada, osta tekke (leian, et ühele eesti tõule, kes peaks olema kohastunud õue tingimustes elama) kasvatab normaalse talvekarva ei peaks olema tekitatav. Ja nii oligi, et pidin leidma Randale parima lahenduse, kus ta saab need tingimused. Õnneks leidsin sellise pere, kus tema eest hoolitsetakse nii nagu tema tervislik seisukord nõuab. 
Mu traktorid, mis hetkel rivist väljas, pidev söödavedu. Arvestatav kogus söömisele, kui palju kari ära sööb. Õnneks olen leidnud tasakaalu ja söödaveos on ka tekkinud juba järjepidevus. Oskused, kuidas lammutada silorulli (see on närvutatud õitsemisefaasi lõpetanud loodusliku rohumaa silo).  Viimased rullid, mida oleme ette vedanud on olnud suurepärased. Lõhn, maitse, et söö või ise.

12. jaanuar 2013

Aastapuuks on saanud lodjapuu, olles lugenud selle aasta esimest Eesti looduse numbrit, kust sain teada, et aastapuu tiitlite andmise osas ollakse ammendunud. Pakutud on siis lodjapuu, mille ümber on arutelu, kas ta ikka kuulub puuks või mitte. Mina sellisesse diskusiooni ei lasku, pigem mulle meeldib lodjapuu oma viljade pärast. Lodjapuu valmis viljadest saavad linnud eriti leevikesed oma kõhukesi täita. Pikalt punavad isegi esimese lume taustal on lodjapuu oma marjadega nagu jõuluehteis.
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_lodjapuu

Aastaloomaks on hunt. Siia kommentaare ei jaga, Siberis ollakse huntidega hädas, isegi linnadesse on juba hundikarjad tunginud ja inimesi rünnanud. Kahtlus on langenud, et arvukus on kasvanud. 
Euroopas on massilise küttimise tagajärjel hundid kadunud. Sellest siis metsakutsa (rahvapärane nimetus) meil kaitse alla võetud ja teaduslikke uuringuid rände ja sigimise ning saakloomade püüdmisel (Soomaal teostatakse). 

Pärandkultuuri aasta... minu lemmikteemasid. Alanud aasta I EL numbris siis talukohtades ja igas kuus midagi põnevat, et tekkis huvi eneselegi tellida.  
Pean üks päev tooma aisapuu, kuna reeaisk on otsakorral. On teine siiani veel vastupidanud, kui ma Kastilt tõin. Mul on eraldi aisad reel, saanil ja vankril. Igal aisal on ka omad otsad.
 Lisan lingi aisateost...
http://www.tyohevosharrastajat.net/vinkit/aisojenteko.html

11. jaanuar 2013

Võib olla sobib siia ka link küüslaugu kasulikkusest, pean koju ostma teist. Lapsed on ajaviiteks enda kasvatatud võileiva peal ära söönud.
http://naistekas.delfi.ee/tervis/tervisliktoit/kuuslauk-imeravim-kumne-tervisehada-vastu.d?id=65510716
Tänane päev suurepärane, kui eile pool päeva magamisele kulus. Palavik jälle, töö juurest vist tõin kaasa. Pean hakkama ka tarbima küüslauku, enam lihtsalt ei suuda. Nii kui töölt hommikul koju naasen on palavik. Ja mitte eriti madal. Võtab ikka jalalt maha. Nii oligi, kui sain palaviku maha, toimetasin loomad, läksin silorulli lammutama, kuid võimatu tegevus. Vesi jooksis juba rullilt kilet lammutades. Kui kile ümbert saanud, siis leidsin, et hobuseid ma üldse õue ei lase, Endal ka lihtsam. Plaanis oli eile veel vedada sööta koju tagavaraks, kuid jätsin sellegi ära. Mul õnneks ree peal õues silo ja lakas heina.  Andsin siis mitmele söötmiskorrale jaotatud sööda neile ette. Mul lihtsam ei pea vedama. Kogesin, et nii on parim  mulle. Juba vana aasta sees maadlesin pea iga päev palavikuga. Ja see pole ka hea, kui peaksin lõpetama kopsupõletikuga.
Täna siis hommikul alustasin päeva juba kella 6 paiku, andsin Hertale head ja paremat. Saatsin lapsed kooli ning rookisin õue eelmise päeva lumest. Tundes eneses suurepärast tunnet, läksin varsti sööta tooma, mul oli veel eelmisest korrast silorulli südamik. Kohale jõudnud, töötasin läbi uue süsteemi ja kangi abil sain selle südamiku ree peale. Super tunne valdas, siis kerisin teiselt rullilt veel lisa juurde. Ja koju, maha laadimisel oli juba vanem tütar abiks...Hurra, tunne oli suurepärane, natuke küll nahk sai selle punnitamise peale märjaks, kuid see polnud nii hirmutav tegur, et oleks oma tegevust pidanud lõpetama. Ja uuesti järgmise rulli juurde tagasi jõudnud, laadisime kogu kupatuse peale. Ja mis sa hing ikka oskad, kui rõõmustada, et jälle ennast on ületatud. Ja koju saades, vaatasime kella kõik oli graafikus. Hobused välja lasknud ja siis jootmisega tegeles Aade,  mina otsisin kuivemat puidu materjali, et saagida ja saaks toad soojaks kütta. 
Kuiva sobivat küttematerjali otsides, leidsin aida lakast rangisid, pean need üks päev alla tooma ja vaatama millises seisukorras nood ommavad. Veel sõnnikutki välja kärutatud, aga see võttis ikka märjaks, kuid ujuma ei soovinud täna minna. Olen see nädal korra käinud, vast jääb pühapäevaks.

10. jaanuar 2013

Elu on tavapärases rutiinis, ei mingeid muutusi. Poeg proovis traktori käigukasti lahti võtta, kuid takistus tuli ette, siduritoru, mida ta ei suutnud lahti keerata. Kuid mis teha, meespool, kes usufanatt viibis viimase nädalavahetuse Türil Neemo Raasiku koguduses kolme päevasel koosolekul. Lubatud ajal koju ta kunagi ei jõua. Pidi veel viima nagu ta mainis ühe naisolevuse Märjamaale. Viimastel aastatel on tekkinud uus hobi. Kimbutamas keskea kriis. Peensusteni ei lasku, jääb igale ühele mõistamiseks. 
Palju on mulle selliseid töid langenud, mis eelistavad meesterahva kätt ja tegemisi, aga jah. Pean paljuski enese mõistusele ja füüsilise olemisele lootma. 
Vean üle päeva silo, mille kvaliteet välimises kihis pole kiita. 1/3 läheb ära viskamisele, hallitus. Muidu kile on terve, oletan, et hallituse teke on selles rohumassis endas. Varemalt pole sellist asja täheldanud, kuid õnneks on need ainult tükid, mitte kogu ulatuses.

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...