Olin paar päeva eemal hobustest, majapidamisest, muudest kodustest kohustustest. Sain vahelduseks proovida metsloomade loendamist ja ajaja rollis osaletud. Organisatsioon ELF kutsus oma liikmete seast siis loomade loendusse Jõesuu - Vihtra - Tori piirkonda. Kestus kaks päeva.
Tegelik motivatsioon välja minekuks oli leida uusi tutvusi. Ja põnevaks teadmiseks sai seegi, et mitmete inimestega olen juba osalenud mitmel koolitusel. Nii mitmes kohas kohatud näod saavad ajapikku tuttavamaks. Ja vestlused sujuvad igas pinnas laialdaselt. Lootsin vaikselt oma südames sellises suures aktsioonis hunti kohata, kuid seekord jäi see tulemuseta.
Käisin veel korra Algise juurest läbi, kes pakkus võimalust proovida tõukekelguga matkata piirkonnas. Kolamise käigus, kus kruusateelt (mis viib Kuusekäärale, elab Soomaa ilmatark Indrek). Leidsin siis hallivati jäljed. Alul tunduvad need hiilgama piraka suurekasvulise pini omad. Kuid teades, esimese talu asukohta, siis tekkis kahtlus koera jälgedes ja teades selle piirkonna hundi rohkusest. Algis mainiski, et need va võsavillemid ikka lausa kohe öösiti Soomaa keskuses hoovis öösiti kolamas harrastavad käia.
Soomaa keskuse hoovi sõites täheldasin sisse sõidetud jälgede järgi, et massilisi ekskursioone pole täna toimunud. Pärast tõukekelgu ringi ja vestlusest poja Joeliga, et tõukekelk pole minu jaoks. Eelistan suuski talve oludele.
Vestluse käigus selgus, et Aivar on pannud Karuskose müüki, minu jaoks ehmatav uudis. Kahju, isegi eelmine öö hostel Jõesuu (hetkel ei tegutse suurelt, puudub kindel omanik, aga tuttavatele üüritakse välja). Püüdsin mõelda teisipäeva õhtul välja hosteli endise kasutuse vastava välisfassaadi alusel. Kuid mu kahtlusele andis Algis kinnituse, et see hoone on olnud enne lasteaed ,,Pääsupesa". Tegemist siis nõukaaja ehitisega. Eile hommikul enne hostelist lahkumist tegin siis tiiru ehitisele, et veel paremat pilti ümbrusest saada, arutades kõiki asju Joeliga. Joel oli siis ainus lastest, keda sain kaasa võtta. Laura suhtes tekkis kahtlus, kas suudab ikka 6 tundi metsas olla.
Pesamuna hobutita Anett saab passi siis kolm nime. Miks? Seletan selle ka ära. Kuna mu enda tütar on Anete, siis on see meie peres ikka segadust külvav nimi, aga mida ma teha saan, kui omaniku soov on püha. Ja meie poolt sai lisanimena juurde Anne-Mai. Anete mu tütar leidis ta hommikul Randa juurest, siis tema selle nime pakkujaks oli. Randale leidsime uue kodu, kuna meil temaga sellist kiindumust ei tekkinud ja kuna olukord, kus tööd ja tegemised noortele hobustele panustatud ja temaga kokku kolm kopsuhaiget hobust tundus juba liiga suure koormusena. Kuna tema kopsuhaigus oli suurem ja suurema tõenäosusega ei tea, mitu aastat teda meil oleks olnud. Pidevalt tekitada, osta tekke (leian, et ühele eesti tõule, kes peaks olema kohastunud õue tingimustes elama) kasvatab normaalse talvekarva ei peaks olema tekitatav. Ja nii oligi, et pidin leidma Randale parima lahenduse, kus ta saab need tingimused. Õnneks leidsin sellise pere, kus tema eest hoolitsetakse nii nagu tema tervislik seisukord nõuab.
Mu traktorid, mis hetkel rivist väljas, pidev söödavedu. Arvestatav kogus söömisele, kui palju kari ära sööb. Õnneks olen leidnud tasakaalu ja söödaveos on ka tekkinud juba järjepidevus. Oskused, kuidas lammutada silorulli (see on närvutatud õitsemisefaasi lõpetanud loodusliku rohumaa silo). Viimased rullid, mida oleme ette vedanud on olnud suurepärased. Lõhn, maitse, et söö või ise.
Tegelik motivatsioon välja minekuks oli leida uusi tutvusi. Ja põnevaks teadmiseks sai seegi, et mitmete inimestega olen juba osalenud mitmel koolitusel. Nii mitmes kohas kohatud näod saavad ajapikku tuttavamaks. Ja vestlused sujuvad igas pinnas laialdaselt. Lootsin vaikselt oma südames sellises suures aktsioonis hunti kohata, kuid seekord jäi see tulemuseta.
Käisin veel korra Algise juurest läbi, kes pakkus võimalust proovida tõukekelguga matkata piirkonnas. Kolamise käigus, kus kruusateelt (mis viib Kuusekäärale, elab Soomaa ilmatark Indrek). Leidsin siis hallivati jäljed. Alul tunduvad need hiilgama piraka suurekasvulise pini omad. Kuid teades, esimese talu asukohta, siis tekkis kahtlus koera jälgedes ja teades selle piirkonna hundi rohkusest. Algis mainiski, et need va võsavillemid ikka lausa kohe öösiti Soomaa keskuses hoovis öösiti kolamas harrastavad käia.
Soomaa keskuse hoovi sõites täheldasin sisse sõidetud jälgede järgi, et massilisi ekskursioone pole täna toimunud. Pärast tõukekelgu ringi ja vestlusest poja Joeliga, et tõukekelk pole minu jaoks. Eelistan suuski talve oludele.
Vestluse käigus selgus, et Aivar on pannud Karuskose müüki, minu jaoks ehmatav uudis. Kahju, isegi eelmine öö hostel Jõesuu (hetkel ei tegutse suurelt, puudub kindel omanik, aga tuttavatele üüritakse välja). Püüdsin mõelda teisipäeva õhtul välja hosteli endise kasutuse vastava välisfassaadi alusel. Kuid mu kahtlusele andis Algis kinnituse, et see hoone on olnud enne lasteaed ,,Pääsupesa". Tegemist siis nõukaaja ehitisega. Eile hommikul enne hostelist lahkumist tegin siis tiiru ehitisele, et veel paremat pilti ümbrusest saada, arutades kõiki asju Joeliga. Joel oli siis ainus lastest, keda sain kaasa võtta. Laura suhtes tekkis kahtlus, kas suudab ikka 6 tundi metsas olla.
Pesamuna hobutita Anett saab passi siis kolm nime. Miks? Seletan selle ka ära. Kuna mu enda tütar on Anete, siis on see meie peres ikka segadust külvav nimi, aga mida ma teha saan, kui omaniku soov on püha. Ja meie poolt sai lisanimena juurde Anne-Mai. Anete mu tütar leidis ta hommikul Randa juurest, siis tema selle nime pakkujaks oli. Randale leidsime uue kodu, kuna meil temaga sellist kiindumust ei tekkinud ja kuna olukord, kus tööd ja tegemised noortele hobustele panustatud ja temaga kokku kolm kopsuhaiget hobust tundus juba liiga suure koormusena. Kuna tema kopsuhaigus oli suurem ja suurema tõenäosusega ei tea, mitu aastat teda meil oleks olnud. Pidevalt tekitada, osta tekke (leian, et ühele eesti tõule, kes peaks olema kohastunud õue tingimustes elama) kasvatab normaalse talvekarva ei peaks olema tekitatav. Ja nii oligi, et pidin leidma Randale parima lahenduse, kus ta saab need tingimused. Õnneks leidsin sellise pere, kus tema eest hoolitsetakse nii nagu tema tervislik seisukord nõuab.
Mu traktorid, mis hetkel rivist väljas, pidev söödavedu. Arvestatav kogus söömisele, kui palju kari ära sööb. Õnneks olen leidnud tasakaalu ja söödaveos on ka tekkinud juba järjepidevus. Oskused, kuidas lammutada silorulli (see on närvutatud õitsemisefaasi lõpetanud loodusliku rohumaa silo). Viimased rullid, mida oleme ette vedanud on olnud suurepärased. Lõhn, maitse, et söö või ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar