Üsna mitu head päeva sai hoitud jälle jooksikuid sees. Kellegil on jälle halb komme külge tulnud. Ja siiani selgusetu, kes nimelt. Ei tea, homme hommikul näha ole, kas kari on sees või jälle kappamas pead seljas. 

Eile käisin jälle uudistamas RMK matkateed, tegelik plaan oli minna Roheliste erakonna üldkogu koosolekule, kuid vaadates aega, tundus, et aega nagu oleks, et teen väikse uurimistöö. Korraga vaatasin, et mu rattakumm on kuidagi pehme võitu, et mis see siis ära ei oleks lisan atmosfääri juurde, aga mis juhtus. Pumpamise käigus hoopis kumm läks rohkem tühjemaks. Olin nördinud ja natuke pettunud, kuid teadsin, et mul kotis tagavara kumm ka ju. Kuid selle lugu ei läinud ka paremini, ventiil purunes. Ei osanud enam selles olukorras kedagi süüdistada ja otsustasin kogu tee siis Saeveski metsaonnist mööda metsarada (RMK matkatee tähistust kandev) Kurgjale jalutada. Kuigi kaardi legend andis teada, et selle pikkus pidi olema 8 km siis mainin, et aeg metsa silmates ja jalutades. Siis maa pikkus jäigi ajakuludes märkamatuks. Kunagi jalgratta spidoga ära mõõdan. Mets oli oma olemusega niivõrd haarav ja pilkupüüdev, et ma ei suutnud muud, kui pead siia ja sinna keerata. Isegi vahele mõeldes, et kahju, et inimesele pole pead loodud selliseks, et see keeraks ka selja taha nagu kakuliste puhul. Kuna vahe peal saatis pahandav suur-kirjurähn, kellele vist ei meeldinud minu kohal olu.
Olles jõudnud Kurgja talu muuseumi. Läksin sealt abi paluma oma murele lahendust, kuid üllatas mind, et sealses töö miljöös tegutsevad vene rahvusest inimesed. Venepärane aktsent eesti kõnekeeles andis mõista, et tegemist pole eesti enda inimesega. Kuid õnneks selgitas ja vabandas, et neil ei ole võimalik mulle rattakummi parandusel abi anda. Veel mõned ponnistused näitasid, et pole minu tund ja läksin rahumeeli enesele lõunat priimusel valmistama. Ehk siis teisele poole jõge, kus seisis bussi ootepaviljon. Kuna ähvardas vaikselt vihmaga, siis arvasin, et lõuna võiks seal ära pidada. Minu õnneks piirdus vihm ainult ähvardavate piiskadega. Olles siis söögi valmistamise ajal mõned kõned võtnud, lootes mõne tuttava abile, kes Vändras elab, kuid asjatu tegevus. Ainus lootus jäi mu enda jalgadele 6 km Vändra jalutada. Ja sealt leida leitav asjandus. Lootus saada terve sisekumm oli mul väga väike, kuna kauplused pühapäevasel ajal siiski kinni enamusest kipuvad nädalavahetusel lahti olema toidukaupade kauplused. Lootus oli mul ainult bensukast leida sisekummi täiteks mõeldud, mis paneb kinni ka kõige pisemad augud. Ja selle saanud, mõtlesin ma selle toimingu korda saatmise järel, et Mukri rabas ööbimise teisele korrale jätta. Olin väga väsinud, eelmise päeva 24 tundi valve selja taga ja see segas mul ööbima minemast metsa. Kuskil 50 km ringis arvestuslikku sõitu ja kell 23.30 koduuksest sisse astudes ning lapse käest vastu võttes värskelt ahjust välja võetud õunakoogiga.

Nii armas temast. Ja tunnistan, et ega ma suurt enam miskit suutnud teha, nii palju mainisin, et muidu oleksin kiiremini koju saanud, kui mu kaks sisekummi ei oleks alt vedanud. Kaotasin kolm tundi aega. Tunnistan, et mul pole kunagi kaotusi, igast asjast tuleb võtta, midagi õpetuseks kaasa. Pigem kahju oleks see, kui oleksin jätnud midagi tegematta ja hädaldanud, et ma pole kuskil käinud ja mitte midagi näinud. Tegelikult kaifin, et õppisin eilse päeva jooksul palju sellest kandist nii, et osa sellest RMK Matkateest käisin juba eelmine aasta läbi. Nii mõnus oli tuttavatesse paikadesse sattuda. Laheeeeeee, ypiii. Juhtus, mis juhtus, aga asi oli seda väärt.

Hobuste kärntõvest ja preist. Võetud on see link MTÜ Hobukooli FB seinal jagatud leheküljelt

Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Mõni sõna hobuste kärnatõbest ja preihaigusest.

Hobuste kärnatõbi on iseäraliselt kurnav ja jäle haigus. Haiguse tundemärgid on: hobusel ilmuvad naha peale, iseäranis seljas sadula all, kaelas laka all ja rangide all kärnad, kõõm ja vesised muhud, kust aegajalt riistade litsumise ja pigistuse mõjul vesine mäda välja jookseb, mis karvad kokku kleebib ja jälle uuesti mäda muhkusid, vistrikka ja kõõma sünnitab. Lühikese aja jooksul on hobuse selg, kintsud ja jalad lahtisi mädanevaid haavu täis, mille arstimine kõige paremate arstirohtudega, nagu jooditinktuur, ka korda ei lähe.  Ometi läheb korda järgmisel viisil kaunis kergesti hobuste küljest kärnahaigust välja arstida. Esiteks lastakse hobune leige sooja veega, millele karbolihapet, lüsoli ehk kreolini hulka pandud, üleüldse puhtaks pesta. Pesemise juures pöetakse kääridega karv haigetelt kohtadelt ära. Kärnade koorikud leotatakse pehmeks ja visatakse ära, mäda ja vesi, mis haavades, uhutakse maha. Hobune kargleb ja peksab küll, aga eks ole parem ükskord valu kannatada, kui pärast aku ajada.

Peale pesemise, kui see sügisel ehk talvel sünnib, tuleb looma kuivaks nühkida ja riidega kinni katta, et ära ei külmetaks. Talve ajal ei ole sarnast pesemist mitte soovitatav ette võtta külmetamist kartes, iseäranis veel, kui külm tall on.

Peale pesemise tuleb hobusel kõik haiged kohad järmise salviga sisse määrida: võta 2 osa veevlipulbrit, 2 osa rohelist seepi, 2 osa kreolini ja segada salviks ja selle salviga võida kõik haiged kohad. Igapäev, kui salv ära kuivab ehk maha hõõrdub, tuleb seda jälle uuesti peale määrida. Mõnekorra võidmise järgi hakkavad märjad leemendavad haavad kuivama ja ära kaduma. Veel tuleb kord ehk kaks leige veega, suvel ka külmaga, pesta ja kahe kolme nädala pärast on kõik kärnad, haavad ja muhud kadunud; haigetele kohtadele on uus nahk ja karv kasvanud ja loom paraneb ja kosub varsti. Peale sarnast rohitsemist on tarvis talliseinad, lagi, latrid ja söögikünad üle lubjata ja talli põrand lubjavedelikuga üle kallata ehk ujutada; niisama kõik hobuseriistad ja kammid, harjad kui ka tekid ja katted kange karboli, lüsoli ehk kreolini vedelikuga pesta ehk pritsida ja päikese paistel ära kuivatada.

Hobuste jalgade haiguse, prei tundemärgid on: hobuse jala kabja liikme tagumisel küljel ilmuvad, iseäranis tagumistel jalgade, esiteks lõhed, haavad, mis märga välja ajavad, tekkivad kärnad, haige koht läheb ikka laiemaks. Sagedasti lonkab hobune sellepärast.

Esiteks pestakse hobuse jalg sooja veega mustusest, kõntsast, mädast ja kärnadest hästi puhtaks.  Siis kallatakse Burovi vedelikku (Liquir alumini acetici, ehk Liquor Burowii) haava peale ja pannakse sama vedelikuga märjaks tehtud vatt ehk puhtad närtsud haava peale ja seotakse kinni. See mähis peetakse päev otsa haava peal, mille järel haav ja kärnad valgeks on tõmmanud. Sellejärgi võetakse märg mähis haavalt ära, haav puistatakse peenikest tammekoore pulbrit täis ja soetakse kuiva, puhta nartsuga kinni. Edaspidi tuleb ikka, kui haav märjaks lööb, jälle pulbrit täis raputada. Magamise ase hästi kuiv pidada. Ka muidu hobuse jalad töölt ehk sõidult tulles kuivaks hõõruda. Sarnasel ravimisel kaob haigus kahe nädala jooksul.

J. Kangur.

(lk 42-43) Põllumees II. Aastakäik 1921 Nr. 3/4 Veebruari-kuu esimene ja teine nummer

Posted 1 hour ago by MTÜ Hobukool

http://www.hs.fi/ulkomaat/Putin+johti+kurkiauraa/a1305597507764
Juhtusin nägema saatest "Reporter", mõni päev tagasi ei jõudnud mulle selgusele, mis toimub. Kuid tänane hommiku juhtus nii, et korra telekat mängima lülitades leidsin siis uudisekünnise eest. 
Tegelikult mulle meeldib see lugu. See aasta on nii palju õnnetusi  kurgedega juhtunud. Just alles hiljuti sai räägitud naabrinaisega, et kurgedega on palju õnnetusi juhtunud ja pesad tühjaks jäänud. Kurg on ühe perelind ehk siis kes on ustav oma kaasale. Kui üks kaasadest hukkub, hukkab ise kohe teine. Kaotusvalus lükatakse pojad üle ääre, et need omakorda surma saaksid. 
Hommikul näidati veel Heiki Valneri reporteri tunnis, kuidas Tapa Kaitseliidu staabi keskuse juures tegutseva kurepere perepea käis teatud värvi autosid toksimas. Alul polnud see kellegile meeldinud, kuid kaitseliidu staabis suudeti selle olukorraga kohaneda. Ja ainus lootus oli see, et oodata ära kurgede lahkumine ehk siis soojale maale ränne. See oli nii liigutav ja meeldiv lugu ja kuidas kannatanud ise sellest loost veel rääkida oskasid.
... isiku mõte (ei kirjuta otsesõnu,aga püüan edastada mõtte inimeselt nimetaksin isiku X-iks). Oli mul sellel (Tapa linna kurest) teemal emotsionaalne väitlus  X inimesega väike suhtlus, kes mainis, miks kaitseliit seda ,,hullu" lindu maha ei lasknud. Miks nad nii tegid... neil ju relvad olemas. ... Püüdsin siis isikut X korrale kutsuda, kuid asjatu tegevus tõdemusega. Isiku X meelemõru tekkis see, et miks loomi kaitstakse, aga inimesi ei kaitsta.
Kahju on inimestest, kes ei suuda mõista, miks meie keskel leiduvad inimesi, kes kaitsevad loomi-linde või ulatavad abikäe loomade leidmiseks. Ma ei usu, et need inimesed, kes loomi-linde aitavad astuvad appi ka lastele ja kaaskondsetele. Vähemalt mul endal pole sellist negatiivset kogemust. Aitan loomi ja aitan lapsi, kuidas ma seda teen. Rääkida ei oska, eelistan seda, et mu teod on rohkem need, mis räägivad minu ees. Salligem ikka endast nõrgemaid.

Mis vahepeal siis Pipi kutsikast saanud on...? Pipi kutsikas kasvab ja nimeks on tal Sipsik-Kapsarull (miks tal selline nimi.. väga paksuke teine vaevalt paistavad käpakesed kõhu alt välja). Ootame lastega seda hetke, kui silmad avanevad ja liikuma hakkab. Enamuses ajast ta magab, isegi Pipi söandab juba lapsukese kõrvalt väljas käia. 

Ostsin eile kuivtoitu, kuna viimasel ajal koerad ei saa kodutoidust enam seda kätte mida organism vajab. Kipuvad seda sisse ahmima ja siis tagajärjeks on suur ahmimine (oletan, et kutsikast peast pole korralikult süüa saanud). 

Täna hommikul oli see kari jälle karjamaalt väljas, kes istusid paar päeva laudas kinni kuivsööda peal. Selle nädala alguses koju töölt naasnud ei olnud vähemalt veel tervis selline, gripp oli maha võtmas. Tänase päeva seisuga veel hääl kähe.

Koerad tunnevad inimeste südamevalu - Elu24 : Kurioosum

Koerad tunnevad inimeste südamevalu - Elu24 : Kurioosum

"Rändlinnud"

Sajab ja algas lastel kooli aasta. Enne, kui oma ridu kirjutama hakkan, teen enne väikse linkimise, et uurida, milliseid IP aadresse võin leida. Hetkel on veel üks IP aadress selline, mis paneb mõtlema, et milleks on vaja sellise (mitte eriti meeldiva elukutse omajad) elukutsel töötajad minu blogi  lugemas. Mis on nende jaoks siin põnevat. Mainin, mind ennast häirib ja olen see läbi kontrolliv. 
Miks selle tänase teema rändlinnud... tundub, et hobustel ka on arusaamisse jõudnud, et september ja rännukuu alanud. Aias ei püsi, nii et täna siis mõned ehk siis pooled hobustest, keda oletasime aedade lõhkujateks (vool sees). Rändlus teenistusse asunud. Olin nata kuri, kui aedu ülevaatasin ning vajalikke lindimaterjale omavahel ühendades, et aed jälle korralikud mõõdud saaks. Lähimal ajal tuleb korraldada ka talvise aia tegu. Ei ole liigset ruumi vaja, muidu on nii, et pimedad ööd aitavad kaasa hobuste rännuhimu tekkele. Ja kes suudab joosta mitme jalaga kabjalistega võidu. Kui järgmine aasta ootab beebibuum, siis pean rajama aiad topeltkõrguseks. Kuna teada, tuntud tõde varsad on eriti esimestel elupäevadel agarad aedadesse jooksma. Igaühte eraldi koolitama koheselt aeda austama.
Eelmine nädal indles Teeba, Lipton oli koos indleva märaga karjas ja ei teinud teisest üldse välja. Terve suvi olen tähele pannud, et Lipton pelgab ja hoiab eemale Teebast, kelle vastu pole mitte üks põrm ,,hobusemehe" tundeid. Hea meel, et Lipsul üli agarus ja selle võrra on teda märadega koos hoida lihtsam. Nii kui ma märkan, et Liptonil mingid stressi märgid saab karjast eraldatud mõneks ajaks. Ja kui tagasi karja panen on kõik jälle ok ehk siis psühholoogiliselt paigas. 
Meenub ponitäku Mooramamees Mooritsaga see lugu, kuidas ta murdis ühe mära maha. Ei arvanud, et selline murdmine ja natuke vihaselt lähenemine märale tähendas tookord täku stressi. Sellega täkk väljendas väsimust, mitte hakkama saamist ning mära pidevat ette jäämist (eriti inna ajal...) ja seetõttu ka siis mära oma mitte ettevaatlikusega elu kaotaski. Ühtepidi tundub see julm loomade maailmas, aga sellega peab arvestama. Eks ma olen elu enesest praktikast õppinud. Kõike ei saa ka kohe selgeks, mõned teadmised tulevad läbi elu enda. 

1. september. tarkusepäev